MIKS MUL NII PALJU ASJU ON?!?!?!

Praktika on läbi, lõputöö on valmis ja Soomes olek lõppenud. Homme tulen tagasi koju. Mind ootab ees suht varajane ärkamine, kuid õnneks pole äratus kell 5 nagu siia tulles oli. Siiski ma pean jõudma hommikul süüa, pesta, viimased asjad ära pakkida, viima korterivõtme Minnale ja siis kõmpsima bussijaama, et kella 9.10 väljuva bussi peale jõuda. Õnneks elab Minna mulle lähedal ja bussijaam on ka siin samas, seega ma ei pea enda kahe kohvri, seljakoti ja fotokakotiga kaugele rändama. Tahaks tegelikult hoopis rongiga Helsingisse sõita, mitte bussiga. Sest 1) rong on mugavam ja saab vahepeal ringi liikuda kui tahtmist on ning 2) rong sõitab Helsingisse poole kiiremini kui buss. Aga rong on 10€ kallim kui buss ning mul pole väga kuhugile enda tavaari seal panna.. seega buss it is. Helsingisse jõudes on mul õnnekss 2 tundi laeva väljumiseni aega. Ma muidugi tahtsin raha kokku hoida ja otsustasin Eckerö Line'iga tulla, sest selle pilet oli mingi 15 odavam kui teiste laevade piletid. Ma ei mäleta millal ma viimati Eckerö Line'iga sõitsin, aga ma arvan, et see võis olla VÄGA ammu.

Minu elamine.

Eestisse tagasi tulekuks ette valmistumine algas juba mitu päeva tagasi, kuid korralikumalt alles eile. Pesin esimesed 2 masinatäit asju ära, mille hulgas oli ka mu kardin. Seega sain täna väga varakult ja enne äratuskella ärgata, sest mul valgus tungis julmalt tuppa. Hommikul hakkasin kohe toimetama - viimased 2 masinatäit pesu ja natuke koristamist. Kell 11 pidin ülikoolis olema, et lõpupraktika tõendid ja Erasmuse paberid kätte saada... aga kuidagi nii tüüpiline, et sain vaid ühe ning ülejäänud 2 saadetakse meiliga järgi... Oeh. Ülikoolist jõudsin koju umbes kell 13.30 ja sellest ajast saati olen ma tegelenud asjade pakkimisega. AINULT asjade pakkimisega. Ma pole veel jõudnud korteritki koristada. APPI!! Ma sain just natuke aega tagasi enda asjad ära pakitud kuidagi moodi ning pidin tegema üsna mitu otsust mida siia jätta ja mida kaasa võtta. Viimaseid 6 tundi kirjeldavad laused: "MIKS MUL NII PALJU ASJU ON?!", "ÕÕÕÕHHHH, miks see kohver kinni ei läheeeeee???", "Oh, nüüd mahtusid kõik asjad ära...kurat, kuidas see nüüd välja jäi?!", "AAPPIIIII, MIKS MUL NII PALJU ASJU ON?!", "ma olen nii väsinud..". Ma olen kohvrit kokku ja lahti pakkinud vähemalt 3 või 4 korda ja igakord tundub see Tetrise level (loe: asjade pakkimine) eelmisest veel raskem. Ja noh, ega see väga palju ka ei aita kui suure kohvri tõmbelukkude need tõmbamisjullad kadunud on. Õnneks tuli mulle nende asendamisel abiks kahvel...

Hetkel ma ei kujuta enda homselt liiklemist üldse kuidagi ette. Homme kell 17.45 olen lõpuks Maarjamaal ja saan näha enda pere. :)

Lõpetuseks pilt (või pildid) minust bakatööd kirjutamas. Ilmselgelt oli mul tööle keskendumine tasemel.

"All work and no play, makes Mari a dull girl."

Loppu on tulossa

Suurim füsiopall,
mida ma näinud olen.

Laste füsioteraapia praktika on ka nüüd tehtud ning lõpupraktika lõppenud. Kahju küll, et laste praks väga lühikeseks jäi minu pideva tõbisuse (mis pole ikka veel korralikult ära läinud) ja päris pika lihavõttepühade pärast. Pühad kestsid 4 päeva... 4 päeva! Reedest esmaspäevani. Võiks ju arvata, et selle ajaga kodus voodis passides saab terveks, agaaaa ei. Teisipäeval praktikale minnes oli küll selline terve inimese tunne, aga BÄÄM, järgmisel päeval olin haige jälle. Termomeeter näitas, et toas on hea soe, aga ma lõdisesin ikka külmavärinate käes. Sellest hoolimata oli praktika hea ja tore. Ma õppisin seal päris palju ja sain juurde uusi oskusi. Juhendaja Reetta ka kiitis mind viimasel päeval kui praktika kokkuvõtte tegime. Naljatasime, et füsioterapeudid on justkui dektektiivid, kes panevad patsiendi probleemide ja kõrvalekallete pusletükid kokku, et probleemi tekkepõhjus ja lahendus leida. Reetta ütles, et ma suudan neid pusletükke väga hästi leida ja pusle tervikuna kokku panna. Seda oli tõsiselt hea kuulda ja tegi mu tuju heaks. Tundsin, et see 3 aastat ülikoolis ei ole niisama ära istutud, vaid olen ikkagi asjalik olnud. 

Lõputöö on ka kohe-kohe valmis. Selle valmimine lükkub koguaeg edasi, sest pmt igapäev mõtlen, et võiks midagi veel juurde kirjutada või uue alateema teha või midagi muud sellist. Ükspäev olin lausa nii tark, et otsustasin peaaegu terve sisukorra ümber tõsta ja üleüldse suuri muudatusi teha. Sellega lähenes mu lehekülgede arv 50 juurde (tegelikult oli 47, aga no, ümardame üles ikka :D). Jaaa see tähendas muidugi seda, et oli vaja hakata teksti kärpimisega tegelema. Nüüd naeran enda üle veits :D. Kuid vähemalt mu töö tuleb põhjalik... ma loodan.

Where can I get one of these... cool radios?

Täna oli mõnus päev - hea soe ja päiksepaisteline. Kasutasin ka enda rõdu võimaluse ära ning istusin paar tundi päikese käes ja tegelesin lõputöö täiustamisega. Päike oli nii hea :).
Nüüd on paar päeva siin veel jäänud ja siis tulen Eestisse tagasi. Ausalt öeldes ma juba ootan seda. :)

Pikkuse mõõdupuu täpselt mulle.

Igatsus

Kui nüüd täiesti aus olla, siis ma tahan juba Eestisse tagasi. Põhiliselt süüdistaks selles seda, et mu tervis on siin Soomes olnud vahetpidamata niru. Tavaliselt jään ma harva haigeks, eriti veel peale seda kui mu mandlid brutaalselt (not really) välja lõigati. Nüüd on koguaeg mingi häda ja ma olen sellest ääretult tüdinenud. Et kogu see värk veel "vahvam" oleks, on mul vist peale pideva tõbisuse ka mingi allergia. Hommikuti ärgates aevastan ja nuuskan räigelt ning õues käies sama lugu. Isegi akent ei saa eriti lahti teha, sest mingi aeg hiljem turtsun nagu oleks pipar ninna sattunud. Muidugi kogu see on and off tõbisena olemine segab ka mu praktikal käimist ja lõputöö kirjutamist. Seda enam, et nüüd on mul viimane praks käsil ning tahaks seal korralikult kohal käia. Laste FT praks siiski ning juhendaja on ülimalt osav ja tark ning temalt on palju õppida. Ühesõnaga ei ole just väga meeldiv kogu see värk. 

Kui juba siin nõmedatest asjadest rantin, siis... ma igatsen enda koera nii-nii väga ikka veel. Tahaks talle meeletult pai ja kalli teha, aga ma ei saa. Ma ei oska hetkel ettekujutada seda, kui ma nüüd suvel kodus olen ja teda seal ei ole. Ma armastasin Ronnit nii palju.

Seekord jääb lühikeseks, sest ei ole eriti tuju kirjutada, aga oma mõtted tahtsin ikkagi kirja panna.

august 2008

veebruar 2009

oktoober 2012

august 2013

Parim koer!

18 päeva jäänud

Neuro praks sai see nädal läbi ja reedel praksilt tulles ma põõnasin paar tundi. Vähemalt ma arvan, et ma tegin uinaku, sest ma tõesti ei mäleta, mida ma reedel praksilt tulles tegin. Praks läks kokkuvõttes üsna normaalselt. Juhendaja oli kriitilisem (heas mõttes) kui trauma-orto juhendaja. Ehk hinne tuli keskpärane ning ta tahtis minult koguaeg uusi harjutusi näha. Eriti valmistas talle muljet see, kui ma suutsin ühe väga põikpäise naisega veits üle 1 tunni võimelda. Juhendajaga see naine väga üle 15 minuti võimelda ei tahtnud. Kolmapäeval läks ka mu parapleegik edasi Helsingisse ühte väga uhkesse taastusravikeskusesse. Kahjuks ma temaga viimased paar päeva eriti teraapias tegeleda ei saanud, sest ta oli nädalavahetusel väga entusiastlikult MotoMed'iga sõitnud... ja endale liiga teinud. Ehk ta selg oli aia ja ta vererõhk oli madal ja kogu ta keha oli väga väsinud. Ehk ta jäi peaaegu magama kui ma ta jalgadele passiivseid liigutusi tegin (aga ei ole hullu - ma jään väga tihti igalpool magama kus ei tohiks magama jääda). Samas üks teine mees jäi küll mul teraapia ajal magama... istudes. Harjutame istudes tasakaalu ja siis üks hetk ta vajub küljele ja ette. Ma algul mõtlesin, et ta ei suuda tasakaalu hoida. Vaatan näkku - silmad kinni, suu lahti, hõbeniit ripub -, mees magab. Ja nii juhtus see veel mitu korda. Juhendaja ka imestas, et kuidas see võimalik on. 

Ausõna ma olen praktikal asjalik!

Kahjuks (või siis ka õnneks) uusi patsiente osakonda ei tulnud, seega ma tegelesin nädala lõpuni "vanade" tuttavatega. Seetõttu oli mul ka vahepeal väikseid pausi momente, mida ma täitsin teraapiasaalis asjade näppimise ja kasutamisega (kõik muidugi harjutuste välja mõtlemise eesmärgil, mhm). 

Praktika on üleüldse väsitav olnud, sest pidevalt teise keele peas ümber töötlemine ja siis veel info töötlemine ja siis veel vastuse välja mõtlemine on kurnav. Rääkimata sellest, et koguaeg peab olema tähelepanelik, ettevaatlik ning keskenduma patsiendile ja sellele mida ta teeb ja kuidas ta seda teeb. Väsitavad praktikapäevad on põhjustanud väga uimaseid ja ebaproduktiivseid päeva lõppe, mistõttu olen pidanud kohapeal (uusi) harjutusi välja mõtlema. Ja no lõputöö.. võib öelda, et nädala sees ma sellelega korralikult tegeleda ei jõudnudki. Laupäeval ka ei jaksanud väga, sest niinii väga tahtsin puhata. Täna oli õnneks parem päev ja sain enamus asju lõputöö graafikus järgi tehtud. Lõputöö vajab veel lausete ilustamist, vb natukese teksti ära võtmist või juurde lisamist ning sissejuhatust ja kokkuvõtet. Ja noh, grammatika ka. Loodetavasti mul ei lähe teksti korrastamisega nii palju aega kui vennal läks, sest muidu ma olen DOOMED!! Samas venna sai enda töö väga ilusti ära tehtud ja veel väga ilusale hindele, seega ma väga ei põe. Tegelikult ma ei jaksa enam väga klõbistada, sest päev läbi arvutisse passida ja klaveratuuril tähti toksida, on väsitav ja kurnav. Ilmselgelt ma olen vanaks jäänud, sest 12-aastane Simsi, Heroes III ja Starcrafti mängiv Marileen ei ütleks sellist asja. Lõpetuseks üks pilt minust lõputööd kirjutamas:

Treenin patsiente olümpiaks (but not really)

Enda pingutused kannavad vilja ja löön laineid Armilan terveysasema's (Armila taastusravihaigla). Vähemalt selline mulje on mulle endale jäänud küll. Ma algul läksin sinna arvamusega, et ma tegelen vaid enda aruande patsiendiga (edaspidi parapleegik), kuid mu juhendaja Kati võttis mu teiste patsientide teraapiasse ka kaasa. Seega ma teen ikkagi täispikki praktika päevi seal, mis on super hea. Ma peaksin olema praktikal 4h, kuid olen hoopis 6-7h, sest 1) ainult nii tulevad tunnid täis, 2) saan rohkem õppida-harjutada ning 3) vahva on :). Ükspäev olin isegi 8h praktikal - nagu ehtne tööpäev. Lisaks pidin algul olema vaid nädal aega, aga Kati kutsus mu ka teiseks nädalaks haiglasse praktikale (saan vist täitsa normaalselt hakkama!).

Märts 2014 ja üli armas päike

Äge poster haigla seinal. "Kogu rahva
enesekaitse oskused.
Insuldi ennetamise randmevõte"

Seekord ma hakkasin väga ruttu ise patsientidega toimetama. Juba teisel päeval viisin parapleegiku teraapiat läbi.. soome keeles ka muidugi. Edaspidi sain pmt igapäev ise ühe uue patsiendi teraapiat läbi viia ilma juhendaja kullipilguta. Kati oli samal ajal teraapiasaalis küll, aga ta tegeles oma patsiendiga ja aegajalt piilus silmanurgast, et kõik OK oleks (loe: et ma patsiendile olümpiasportlase treeningut ei annaks). Peale parapleegiku olen siis tegelenud veel kahe insuldi patsiendiga, kellest üks on juba pikka aega paranenud ja on täitsa koju mineku valmis ning teine on üsna äsjane sairaus (haigestumine), kellel on päris sügav afaasia ehk kõnehalvatus. Tal on raskuski nii rääkimise kui ka arusaamisega. Kui afaasia patsiendiga on juba niigi raske teraapiat läbi viia, siis no ürita seda teha soome keeles. Oh jeebus! Ma tean-ma tean, osad füsiod juba tsiteerivad teisel pool ekraani neuro FT õppejõudu: "Afaasia ei takista teraapia läbiviimist, kehakeelt saab ka kasutada." Noh, seda ma üritasingi, aga tal oli raskusi sellest ka arusaamisega vahel. Samas natukese ikkagi kõnelemist ja ajutreeningut sai temaga teha. Päris lahe oli küsida tema käest numbreid ja loomi (näitasin pilte ja küsisin mis/kes see on). Vahel ta pani küll pange, aga rahulikult lähenedes ja natuke aidates sai ta täitsa hästi hakkama.

Parapleegik on aga mu päeva lemmik patsient, sest tal toimub päris korralik areng (höhöö, patsutan endale õlale). Ma võtan ka seda praksi/aruannet/patsienti väga tõsiselt, sest eelmise neuro praksi aruande eest sain vastu päid ja jalgu. Nüüd õpin enda vigadest ja teen tasemel aruande. Võtan seda lausa niivõrd tõsiselt, et ma teen seda aruannet soome keeles (jah, see on väga raske, aga mida rohkem ma kirjutanud olen, seda kergemaks on läinud). Esiteks ma olen siiski Soomes ja noh viisakas oleks juhendajale soome keelset aruannet näidata ning teiseks on see hea soome keele õppimise viis. Võrreldes Eestis tehtud neuro füsioteraapia praktikaga on see siin ikka tunduvalt parem ja etem. Üks peamine põhjus on ilmselt selles, et siin on mul ainult neuro patsiendid. Eestis juhtus mul praktikakohas nii, et seal oli vaid 1-2 neuroloogilist patsienti ja ülejäänud olid ortod. Ja see, et ma saan nüüd korralikult neuro praksi teha, teeb mu meele väga heaks, sest ma leian taas neuro FT võlu. Tunne on hea, lahkun haiglast super tujuga ja mõistan, et mul seda füsioteraapia oskust ikka on. Poolteistkuud tagasi olin meeleheitel ega teadnud, mis saab mu lõpupraktikast, mu lõpetamisest... Nüüd aga olen õnnelik, et nägin asjade korda ajamiseks väga palju vaeva ja sain oma praktikakohad. 

Meil sadas ühel täiesti kevadisel päeval paksu lund paar minutit (ja õhtul jälle paar minutit)

(Natuke teemast mööda.) Avastasin, et ühest soome kanalist käib "Suurin pudottaja" ehk "The Biggest Loser" ainult, et sommide versioon. Seda on hea keele õppimiseks vaadata, sest tihti käivad seal läbi sõnad purista (pigista), vielä-vielä-vielä (veel-veel-veel), nosta painot (tõsta raskused/hantlid), selkä on niin kipea (selg on nii valus), lopeta! (lõpeta!) jnejne. Ja siis ma vaatan seda, elan neile kaasa: "Noh! Punnita, punnita! Tõsta veel" ja siis söön samal ajal oma maasikajäätist - I feel no shame. Aga kui tulevad kaadrid nende vanadest toitumisharjumustest, siis ega ma seda tühjaks söödud kaussi enam täitma ei lähe..

Ühe väga õnnetu jäätisepaki lõpp/surm. Mul oli nii kahju seda näha.
Õnneks pole siiski tegemist minu jäätisega.
Ehk siis "suvalised asjad mida tänaval näen"

One down, two to go

Skeleti-lihassüsteemi praktika sai selle nädalaga läbi. See oli päris vahva. Sain juurde julgust, et patsientidega soome keeles rääkida ja hakkan tasapisi ka paremini soome keelt mõistma kui seda kiirelt räägitakse. Esmaspäeval lasi Pauliina mu üksi enda aruande patsiendi juurde. Pidin memmelt küsima, et kas tal on kodus olemas "tarvittavat apuvälineet" (vajalikud abivahendid). Ja noh, kuigi mul oli spikker kaasas (ehk laused-sõnad olid paberi peale üles kirjutatud), siis feilisin ikkagi. No ei suuda seda "WC-koroke" välja hääldada. Ütlen ühe korra, ütlen teise korra, ütlen kolm korda veel.. njetu. Suht nõutu olin juba, üritasin talle soome keeles vetsupoti kõrgendust siis kirjeldada-seletada. Oi kui piiinlik. Lõpuks naisterahvas kõrval voodist aitas mu välja ja ütles "WC-koroke" õigesti ning mu patsient sai aru, mida ma öelda tahtsin. Lõpuks :D. Edasi läks kergemalt ja sain muud asjad paremini välja hääldatatud. Sain ka ilusti soome keeles öeldud, et kui opist on 6 nädalat möödas, siis ta helistaks ja paneks füsioteraapia jaoks aja kirja. Näitasin lehe pealt kus number on ja mainisin üle, et lehe peal olevaid harjutusi peab iga päev tegema. Tädike oli nii vahva ja tore - tänas mind ja soovis mulle Soomes edaspidiseks edu ning ka kallistas :). Väga armas!

Praktikal läks edasi hästi ja rahulikult. Üks päev polnud väga patsiente, seega sai ka natukese m. gluteus maximust lömastatud. Kolmapäeval käisin aga teisel trauma-orto füsiol, Anttil, kannul. Ta töötab korrus allpool. Seal oli palju rohkem sigimist-sagimist võrreldes 8. korruse osakonnaga. Mul räigelt vedas, et ma sinna osakonda tol päeval läksin, sest seal oli üks patsient, kellel oli seljaaju vigastus. Halb on praegu seda ütlust mainiga, aga: "Ühe inimese õnnetus, on teise inimese õnn." Ühesõnaga ma olin mitu nädalat mures enda neuroloogia füsioteraapia praktika pärast. Kartsin, et selle taha jääb mu lõpetamine. No ei ole tore tunne, eriti kui sa ei ole otseselt sõltuv sellest kas sul on praktikakoht või mitte (see on kohaliku koordinaatori ja juhendaja ülesanne). Seega kui ma nägin seda patsienti, siis ma nägin ka võimalust neuro praks kuidagi ära teha. Ütlesin Anttile, et ma tahan seda patsienti endale. Rääkisin talle enda mure ära, et neuro praksiga on väga kurvad lood ning mu kohalik koordinaator ega juhendaja pole mu kirjadele vastanud ja ma ei tea mis saab... Ja noh, kurvad kutsikasilmad ka juurde muidugi. 

Neljapäeval ma kahjuks selle patsiendi juurde ei jõudnud, sest füsiodel oli koosolek ja Anttil mega kiire. Noh okei. Reedel aga sain teda näha. Sai vajalikud testid ära tehtud, patsient istuma võetud ja posturaalkontrolli harjutatud. AGA ta oli tol päeval Armila haiglasse üle minemas. No käige... ÕÕÕÕÕ. Pärast rääkisin Pauliinaga ka uuesti enda neuro praksi murest. Lõpuks läksime rääkisime nö füsio bossi Annega. Ma rääkisin talle enda mure ära, et mul pole neuro praksi kohta, aga oleks väga vaja ning et mul oli siin (as in keskhaiglas) üks neuro patsient, kuid ta läheb üle Armilasse. Anne tegi paar kõnet, küsis kas mul oleks võimalik selle patsiendiga Armilas edasi tegeleda jne. Õnneks ma saan soome keelest nii palju aru, et kui ei pidanud ootama kui Anne kõne ära lõpetab ja head uudised edasi ütleb. Ehk vahel peab ise toimetama, et asjad tehtud saaks - sain enda neuro praksi koha lõpuks... LÕPUKS!! Oli ka aeg.

Et siis esmaspäevast Armilas neurotamas :). Väga suur ja raske kivi on südamelt langenud. Oeh, nii hea. Nüüd saab vähemalt rahulikult kevadet nautida (jah, meil on nüüd kevad.. kuid ilmateade hirmutab miinuskraadide ja lörtsiga).

Huomenta! Mitä kuuluu?

Sellest nädalast olen Etelä-Karjalan keskussairaalas ehk keskhaiglas traumatoloogia ja ortopeedia osakonnas praktikal. LÕPUKS saan teha just seda mille pärast ma siia tulin... veits aega võttis, aga noh, kogu see värk ei olnud minu taga kinni, kuid ma räägin sellest hiljem. Rõõmu tegi aga kindlasti see kui nägin, mis füsiode kohvitamise toa tahvlil oli (väga armas!) :

Saan jällegi enda elamispinna asukoha üle rõõmu tunda, sest haiglasse on mul vaid 20-25 minutiline jalutuskäik - hommikul väga hea ja mõnus! Juhendaja on mul väga tore ja toetav ning räägib ka inglise keelt, seega sai talle ilusti kõik asjad ära rääkida, mida ma praktika jooksul tegema pean. Leppisime aga siiski kokku, et ta räägib minuga soome keeles, sest ega ma muidu seda keelt selgeks ei saa. Häbi ainult mulle, et ma talle inglise keeles küsimusi esitan. Süüdistan selles enda argust, kuid praegu pole siin ei mu ema ega mu vennat, kelle selja taha peitu pugeda ja lasta neil minu eest soome keeles rääkida nagu ma 5-aastaselt tegin, seega pean selle soome keele rääkimise kartusest üle saama. Esimene päev oli, nagu ikka, tutvustav ja kõrvalolija rollis olemine. Seal haiglas on selline süsteem, et füsioteraapia nö oma osakond on 0-korrusel, kus siis kõik füsiod kohvitavad ja lõunat söövad ning kus nende väiksemad ruumikesed on. Tegevusteraapia ja rühmateraapia ruumid on ka seal. Ma olen aga arusaanud, et sinna tulevad vist ainult ambulatoorsed (ehk väljast) patsiendid. Seega kõik füsiod käivad haigla peal ringi oma osakondades. Mu juhendaja, Pauliina, osakond asub 8. korrusel - soovi korral saab hea trenni tehtud kui trepist minna. Osakond on väga ilus ja äsja renoveeritud. Palatites on max 2 patsienti ning neil on seal oma suur flat-screen TV ja haigla arvuti (millel on ka suht suur monitor). Päris mugav elu. Üks mees seal võtab sellest mugavast elust nii palju kui võtta saab - lõuna kahvi ja pulla (kohvi ja saiake) tuuakse kandikul voodisse, istuma ei pea tõusma, lased lihtsalt voodi peaosa puldiga kõrgemaks ja saad rahulikult "Sydämen asialla"'t ("Heartbeat") edasi vaadata. Tegelikult ta on tore mees, lihtsalt mängib väga põikpäiset ja mugavat inimest. Ja noh, need patsiendid, kes on aknapoolses voodis, saavad veel lisaks ilusat vaadet ka nautida (haigla kõrval on järv ehk EPIC ilus vaade!).

Return of the surgical scrubs 

Mis mind aga kõige rohkem imestab, on see, et patsiendid lähevad 3 päeva peale operatsiooni koju (ka selja ja puusa ja põlve lõikused) ning päev peale oppi kõnnivad täiesti okeilt juba. Väga haruldane on kui patsient on haiglas kauem kui 3 päeva. Ma ei mäleta, et ma Eestis sellist asja oleks näinud trauma praksi tehes. Ma mäletan, et patsiendid oleksid sees olnud u nädal ega kõndinud juba päev peale oppi. Kõik tundus aeglasem. Aga võib-olla ma mäletan ka valesti.

Esimesel päeval sain Pauliinalt ca 100 (okei, 9) harjutuslehte, mida patsientidele jagatakse, et ma saaks tutvuda nendega.. ja ka korrektse sõnavaraga. Päeva lõpus võttis kogemata aset selline dialoog patsiendiga:
Mina: "Koukista polvet." (Kõverda põlved.)

PT: "Mitää?" (Mis?)

Mina selgemalt: "Koukista polvet. Toiseenkin. Hyvä." (Kõverda põlved. Teine ka. Hästi.)

Sel hetkel ma veel ei taibanud, et ma olin soome keelt rääkinud. Siis kui Pauliina ütles mulle, et ma ütleksin patsiendile, et ta end nüüd külili keeraks, sain aru, mis oli toimunud ja tarretusin täielikult. Enam ei tulnud ükski sõna meelde ja ma tegin vaid mök-mök.

Teisel päeval oli aeg "tunnikontrolliks" ehk sain demonstreerida kuidas harjutuslehtede abil soome keelt eelneval õhtul õppinud olin. Läks... peaaegu normaalselt :D. Seletasin ilusti harjutusi, patsient sai minust aru, ma sain temast enam jaolt aru ning sai isegi väikse vestluse peetud. Seega hää. Aga kahjuks feilisin täiega kui pidin hakkama seletama, mida ta EI TOHI teha kui koju läheb (erievad liigutused). Mul ei tulnud sõnad meelde. Goddammit, brain! Okeeeii, õhtul jälle lehti lugema, sõnu õppima, rääkimist harjutama.

Neljapäeval läks aga asi tõsiseks. Enne kui palatisse läksime, ütles Pauliina, et ma räägin. MISMISMIS?! Närv tuli sisse ja ma hakkasin oma oskustes kahtlema: "ÕÕÕÕ, ma ei oska ju. Ma pole harjutanud korralikult. Ma ei tea mida öelda." jnejne käis peast läbi. Oeh, mis seal ikka, läksin palatisse ja :"Huomenta! Minä olen fysioterapia opiskelija Marileen. Minä olen Virosta, joten minun suomi ei ole.. hyvä. Mitä kuuluu?" ("Hommikust! Ma olen füsioteraapia üliõpilane Marileen. Ma olen Eestist, seega mu soome keel ei ole... hea. Kuidas läheb?") Nonoh, tubli Marileen! Ma olin enda üle uhke, sest see tuli kuidagi nii automaatselt ja ma sain hakkama. Seletasin patsiendile harjutusi, käisin temaga kõndimas ja küsisin kuidas enesetunne on. Seega priima! Teise patsiendiga samamoodi. Oeh, hea päev! Pauliina jäi ka rahule. Suuremad ja detailsemad vestlused jäid siiski Pauliina hoolde, sest one step at a time siiski.

Ei tea mis oskusi ja teadmisi mul sisimas veel peidus on... :)

Ahjaa, Soomes on ka jälle talv. Tegin pildile ägeda hipster töötluse ka.

Helsingi, konverents ja palju mõtteid

6.-7. märts tegin ma kerge keskkonna muutuse ja sõitsin Helsingisse ajutrauma taastusravi konverentsile. Rong väljus kell 7.38 ning õnneks oli mul rongijaama vaid u 10 min tee jalutades. Rongist ma maha ei jäänud ning jõudsin isegi mõni minut enne rongi kohale. Kes mind teab, siis see on päris hea saavutus sellisel varajasel tunnil. Kuna ringipilet maksis 18,60€, siis ronist maha jäämine ei olnud aksepteeritav.

Rong oli eriti luks. Iga istme juures pistikud ja mugavad toolid (koos kaelatugedega!) ning vagunis oli ka paar ekraani, kus näidati teateid. Enne igat peatust öeldi ka mis peatus on järgmine ning mis kell sealt rongijaamast teised rongid väljuvad ja kuhu. Seda siis nii soome, rootsi kui ka inglise keeles. Mis on hea kui sa pead ümber istuma ja edasi sõitma kuhugile. Minu teekond oli 220 km pikkune ja kestis vaid 1:58 h. Tallinnast Tartusse on rongiga lühem maa ja ajaliselt pikem sõit, mistõttu see sõit tundus eriti kiire.

Helsingisse, või õigemini Pasilasse (peatus enne Helsingi "Balti jaama" ehk lõpp-peatust), jõudsin kl 9.35 vm. Mul oli siis vaid 25 min aega, et jõuda Vega House'i konverentsi alguseks. Google maps ütles, et ma kõnnin sinna ca 27 min, seega minu tempos 20 min. Ma teadsin kus see hoone on, ma teadsin kuhu poole see rongijaamast jääb, ma teadsin enamvähem kuhu suunda ma minema pidin, aga ma ei teadnud täpselt mis teid pidi ma minema pidin. Lootsin enda mobla GPS'i peale, sest see on alati mind hädast välja aidanud. Tore, et see Helsingisse jõudes lolliks läks ega suutnud mind üles leida. ÕÕÕÕÕÕÕÕ!!! MIDA MA NÜÜD TEEN?! Okei, proovime tahvelarvutiga netti saada ja tee üles leida. Ah, õigus, ma olen ju Helsingis - siin ei ole tasuta wifit... Goddammit. Võib öelda, et ma olin natuke närvi minemas, sest kell tiksus ja ma ei tahtnud konverentsile hiljaks jääda. Otsustasin mingis suunas liikuma hakata ja loota, et lähen õiges suunas. Mõnesaja meetri pärast hakkas GPS tööle ja ma sain enda üle uhkust tunda, sest olin õige suuna kätte võtnud. Nüüd vaid tõstsin tempot. Kohale jõudsin paar minutit enne kl 10't, sain oma nimesildi ja esitluste materjalid. Tegin targa ja tähtsa näo pähe, läksin istusin maha ja hakkasin tarku inimesi kuulama.

Konverentsi korrektne nimi oli muidu "INSURE Program: 20 years. Symposium on Holistic Neurorehabilitation after Traumatic Brain Injury. Disordered mind, unbalanced body and wounded soul." Sinna oli kokku tulnud ligi 110 inimest 7 erinevast riigist - Soome, Taani, Holland, UK, USA, Eesti ja Saksamaa. Kuigi soomlased moodustasid enamuse, räägiti ja esineti seal inglise keeles. Jee! Põhiliselt olid esitlused väga huvitavad, mõni üksik oli igavam. Kas siis teema või esineja pärast (mõni rääkis kas vaikselt või väga aeglaselt/rohkete mõttepausidega, mistõttu oli kohati raske tema juttu jälgida). Minu lemmikud esinejad olid USA esineja George Prigatano ja Taani esineja Frank Humle. Mõlemad rääkisid väga huvitavalt ja kaasahaaravalt ning panid mõtlema - nii erialaselt kui ka isikliku elu vaatenurgast. Nende esitluste ajal ma ka kulutasin kõige rohkem pastaka tinti, sest mõtteid ja ideid tekkis nii palju. Teine põhi asi konverentsil olid kohvipausid. Need olid pmt iga 1 kuni 2 tunni tagant. Kohvi-kohvi-kohvi. Mul ei olnud selle vastu midagi, sest noh, tasuta kohvi! Süüa sai ka. Väga head sööki kui aus olla (lõhe lasanje, mmmm). Esimene päev lõppes pmt kell 16.30 kui algas "get together buffee", kus ma väga kaua ei olnud, kahjuks. Kuna ma ei tahtnud seal väga loner'it mängida, siis otsustasin kesklinna kõndida ja seal loner olla. Ehk käisin niisama poodides, et aega sisustada. See õhtune jalutuskäik oli tegelikult meeletult mõnus. Kuidagi selline rahustav ja muidu hää. Aa ja hiljaõhtul valitses Helsingi üle ka selline karm udu. Ma ei tea, kas see pilt on piisavalt illustratiivne, aga Stadion hosteli torni tippu igastahes näha polnud...

Ma ööbisin Stadioni hostelis, mis oli Vega House'ist 400m kaugusel ning mille öö maksis 3€ vähem kui mu rongipilet. Hea tehing ütleks! Ööbisin sellises dormitory ehk ühika taolises toas. Peale minu oli seal veel 2 tüdrukut (voodikohti oli 9'le). Üks neist norskas rämedalt. Kui ma poleks kõrvatroppe kaasa võtnud, siis ma poleks vist seal üldse magada saanud. Wifi seal õnneks oli, aga ainult söögiruumis ja "diivanite ruumis" aka admini laua juures. Aga vähemalt sain kirju lugeda-saata ning facebookis inimestega (loe: Kerliga) vestelda. Olin endale ka linnas käies väikse õhtusöögi ostnud - coleslaw'd. See on pmt porgandi-kapsasalat jogurtikastmes vm. Kilo hind oli ca 9€ (APPI!!), aga ma ei raatsinud midagi muud osta. Hostelisse jõudes muidugi ostu kahetsesin, sest 1) see oli kallis, 2) ma oleks võinud osta pigem paki nuudleid ja hosteli köögis need valmis teha ning 3) see salat oli käärima läinud, seega raha läks raisku. Pidin pool oma hommikusöögist nahka pistma, et öösel magada saaks. Hostel oli ka väga hipsterlikult ära renoveeritud ehk seinu kaunistasid rändomaarsed maalid. Mõned näited, millele olen omavoliliselt pealkirjad pannud:

"Ms Treehead"

"Jõujunni petlik tugevus"

"Gay seahorse"

Teine konverentsi päev oli lühem ja sama huvitav kui esimene. Võib-olla natuke vähem huvitavam kui esimene, sest oli vähem esitlusi, samas aga Prigatano (USA esineja) tegi reedel 2 esitlust. Seega ei teagi, mõlemad päevad on ikka üsna võrdsed. Sai jälle kohvi ja lõunat ja veel kohvi. Aga mis oli kõige toredam, oli see, et hommikul sai enne esitluste algust kohvi ja mini crossante ning ma ei pidanud leppima faktiga, et mu hommikusöök võib koosneda ainult ühest Kismetist. Oh joy! Konverents lõppes kl 15.30. Ma võtsin veel tassi kohvi enne kui kesklinna poole liikuma hakkasin. Kõigepealt pidin üles leidma Helsingi (kesklinna) rongijaama, et rongile pilet ära osta. See oli niiiiiiiiiii suur. Tõsiselt suur ikka! Ja rahvast oli seal nii palju, et mul tekkis kerge ärevus sisse (note: mulle ei meeldi väga rahvarohked kohad). Lõpuks leidsin piletiautomaadi üles, kus sai siis endale meeldivama istekoha ka valida (hehe). Pilet jälle 18,60€. Nüüd oli mul u 4h aega rongi väljumiseni. Ma ei osanud enda aega muud moodi sisustada kui poodidesse minemisega ning kuna mul oli ka paar soovi, siis sai ka neid otsida. Neid asju ma ei leidnud, mida otsisin, aga ma leidsin hoopis midagi muud, midagi paremat.

Nimelt ma olin juba enne Soome tulekut ühtesi kindlaid jalanõusid (baleriinasi) soovinud-tahtnud. Lappeenrannas ma neid leidnud polnud ning kuna uus hooaeg hakkas peale tulema, siis olin juba leppinud sellega, et ei saagi neid. AGA õnn naeratas mulle, või noh, peaaegu naeratas, ning ma leidsin need Aleksi 13 poest. Ainult et 1 number liiga väike. ÕÕÕÕÕÕ!!! Küsisin müüja käest, et ega ta ei oska öelda kust ma 39 numbriga neid leiaks. Ta ütles, et Jumbost ja Tikkurilast. Jumbost?! No.. ei. See oli minu asukohast pmt sama kaugel (kui mitte kaugemal) kui Ülemiste keskus on Rocca al Mare keskusest. Ja kuna mul oli sel hetkel 1,5h rongini siis ma poleks sinna ka enam jõudnud. Soovitas siis ühtesi teisi poekette ümbruses vaadata. Käisin vaatasin suure tuhinga need läbi - ei midagi. Käisin veel paaris kohas, mida ta ei maininud. Ikka ei midagi. No kurat küll. Juba hakkasin lootma. Aga vot siis naeratas õnn mulle ja ma LEIDSIN! Jeee! Ma olin päris õnnelik. Nii õnnelik lausa, et ma ei pannud tähele, et ma olin enda konverentsi mapi koos materjalidega juba ammu Aleksi 13 poodi ühe tooli peale jätnud. Lol, udupea. Selle ära kaotamise ma muidugi avastasin alles siis kui ma tagasi Lappeenrannas olin. Oijah :D. Õnneks aitas kursaõde Hedi mind välja ja läks sellele järgi. Aitäh-aitäh!
Tagasisõit Lappeenranta läks ka päris ruttu ning kahju, et väljas pime oli selleks hetkeks kui ma sõitma hakkasin. Vaguni teiselt korruselt oleks päevasel ajal kindlasti väga ilus vaade.... Jah, ma sõitsin rongi TEISEL KORRUSEL! Omgomgomgomgomgomg! Siiras lapserõõm valdas mind. See oli nii põnev ja nii huvitav ja nii uus ja nii tore. Enamus ajast olin nägu vastu akent. Ma ei hoolinud sellest väga, et ma midagi ei näinud, sest põnev oli ikkagi. Teine korrus.. rongil. Ossaaaa. Ma oleks tahtnud pilti teha aknast välja, aga mis ma endast ikka pildistan... Seega peab leppima pildiga, mis on tehtud rongist väljas ja uskuma kui lahe see sõit olla võis. :)

Lõpetan postituse natukese tõsisemal teemal ja mõttel.
Frank Humle näitas enda esitluse ajal üht videot mehest, kellel oli olnud insult ning nüüd läbis füsioteraapiat kõnni parandamiseks. Video eesmärk oli näidata 12 nädala jooksul toimunud arengut. Mis tõesti oli hämmastav. Kui mees suutis esimesel nädalal 6 min kõnni testis kõndida max 3,6 km/h, siis teraapia lõpuks ta jooksis 8 km/h. Tema jooksu tehnika ei olnud küll ideaalne, aga ta jooksis, mis oli tema jaoks oluline. Miks? Sest enne teraapia algust, kui füsio oli ta käest küsinud, mis on tema eesmärk, mida tema tahab. Siis mees oli vastanud, et ta tahab oma lastelastega koos joosta ja mängida. See oli tema jaoks suur motivaator. Just see eesmärk sundis teda sisimas paranema ja rohkem pingutama. Motivatsiooni leidmise olulisuse teema läbis mitme esineja presentatsiooni. Patsiendi paranemise ja arengu ning efektiivse teraapia jaoks on oluline, et ta, patsient, teaks milleks ta seda teeb. Mida see trauma/õnnetus/haigus/puue on tema elus muutnud. Mida ta enam teha ei saa. Miks ta ei saa. Kuidas ta enda olukorda muuta saaks. Kuidas ta saaks leida viisi kuidas edasi teha neid asju, mida ta varem tegi. Millega edaspidi tegeleda tahab jnejne. Motivatsiooni leidmine on oluline ning vajadusel peab terapeut aitama seda leida. Ma arvan, et see mõte, see idee, ei kehti ainult teraapias, vaid ka üleüldse elus. Mis on sinu motivaator? Mida sa tahad saavutada? Mind pani küll mõtlema.
Seal konverentsil sai tegelikult nii palju mõtteid, et selle jaoks peaks tegema eraldi postituse, mille ma võib-olla ka hiljem teen. Näiteks siis kui praktika läbi on ja Eesti poole tagasi sõidan. Äkki saan vahepeal veel häid mõtteid-ideid.

Päikest teile! :)

Motiivi

Viimased kaks nädalat on mul möödunud ülikooli füsiode praktikanurgas ehk Motiivis toimetades. Motiivi juhivad 2 asjapulgast naist - Hanna ja Elina. Mõlemad on väga toredad ja abistavad. Neile "alluvad" viimase aasta füsiotudengid. Ma ütlen alluvad jutumärkides kuna tudengid saavad ise otsustada, milliseid rühmi/üleandeid/patsiente nad võtavad ning neil on vaba voli omal ajal asju teha (ehk kui sul on vaja mingi päev kodus olla, siis so be it). Ise vastutad, selle eest et oma tunnid, asjad ja kohustused tehtud saaksid. Aga ma pole siiani veel märganud, et keegi neist seal räme looderdaja oleks, sest alati kui ma sinna läinud olen, siis keegi, kas toimetab paberimajandusega, arvutis aruannete/dokumentite täitmisega, rühmatundide ette valmistamisega. Mulle meeldib see ruum. See on nagu füsiode Oma (!) ruum, mis on nii mõnus. 

Esimene nädal käisin ma koos teiste füsiodega Etelä-Karjalan pelastuslaitos (Lõuna-Karjala tuletõrje- ja päästeteenistus) FireFit testingut tegemas. See on tuletõrjujate füüsilise võimekuse iga aastane testimine. Testitakse takistusraja läbimist (täis varustuses), VO2 max saavutamist (maksimaalvõimekust pmt) ja  lihasvõimekust. Ma sain siis viimase testimisel kaasa aidata. Mehed pidid suruma minut aega rinnalt 45kg (minimaalne oli 18x/min), tegema vähemalt 5 lõuatõmmet, minut aega kõhulihaseid (>29x/min) ja minut aega kükke 45kg kangiga (>18x/min) ning iga ülesande vahel oli 5min puhkepausi. Üleüldine tendents oli, et suurema vanusearvuga tuletõrjujad tegid ära vaid miinimumi (ning minuti lõppu oodata ei viitsinud), pakutud puhkepausist väga ei hoolinud ja olid ka kergelt "ma-ei-pea-end-kellelegi-tõestama-miks-ma-siin-olen" suhtumisega. Nooremad aga tahtsid aga enda võimekuse proovile panna - tegid terve ülesande aja täis, said enamasti kõige kõrgema taseme tulemuse, tegid ka puhkepause (kuigi vahel ei viitsinud tervet 5 minutit oodata) ja olid rõõmsameelsed. Mõni ka viskas nalja. Näiteks üks neist sai aru, et ma olen spioon ega polegi päris soomlane (ilmselt mu puoli minuti kõlab veel võõrapäraselt) ning küsis, kust ma päris olen. Teada saades, et ma naaberriigist, ütles mulle: "Tere hommikust!" Uuris veel kuidas igasuguseid sõnad eesti keeles on, nagu näiteks tuletõrjuja ja tagumik. Nendest ta koostas väga oskuslikult lause: "Tere hommikust, tuletõrjujad! Teeme pepuharjutusi." Jah, ma ütlesin talle, et tagumik on eesti keeles pepu. Miks? Ma ei tea. Ma oleks võinud öelda tagumik või tuhar või kannikas või perse või istmik või misiganes, aga ei, ma ütlesin pepu... Needless to say, et ma hakkasin selle lause peale punastama ja itsitasin teistega kaasa. Vähemalt ma arvan, et ma punastasin. Eelmisel reedel, oma vananemispäeval, olin ma Motiivis ja pidin seda taukkojumppat tegema, mis ära jäi.. ja siis see 60-minute-butt-massage, ka ofc.

Teine nädal oli Motiivis (ja terves ülikoolis) vaikne, sest sommidel oli vaheaeg. Neil pole vaheaeg mitte ainult lastel vaid ka täiskasvanuel, et nad saaksid oma põngerjatega kvaliteetaega veeta. See muidugi tegi mu ujumistreeningud kergelt põrgulikuks, sest ujulas oli nii palju inimesi... Ja mulle ei meeldi, kui ma pean 2 või enam inimesega ühte rada jagama, sest ajalugu on näidanud, et ma ujun neile sisse/peale/otsa (vastavalt ujumisstiilile siis). Positiivselt võttes saan ma siis alati oma "anteeksi" hääldust harjutada. Siiski-siiski suutsin ma oma "Ujun veebruari lõpuks tunniga ära 3km" eesmärgi ära täita. Sain sellega juba esmaspäeval, Eesti sünnipäeval, hakkama, seega mõned päevad enne kuu lõppu sain ülesande täidetud (YATTA!). Nüüd peaks uue eesmärgi võtma - 3,5km/h?

Igastahes, kuna ülikoolis valitses kõle vaikus, siis polnud Motiivis väga midagi teha paar päeva ning selle asemel kirjutasin kodus lõputööd. Asjalikumal päeval sain, aga Elinaga koos Imatrasse (üks linn siin lähedal) sõita, et sealseid tuletõrjujaid testida. Need olid ka sellise "tavaiks, teeme kähku testimise ära" suhtumisega. Välja arvatud kaks vanemat härrat, kes siis semulikult omavahel võistlesid, et kes parema tulemuse saab (minu testitav oli parem, ajee). Seal sai siis paar tundi toimetatud, vahepeal kui vaiksem hetk oli ja testitavaid polnud, siis mida muud füsiod ikka tegema hakkavad treeningvahendeid täis ruumis, kui ainult lihast kasvatama. Tüüpiline :D. Tagasi Lappeenranta sõites sain Elinaga vesteldes teada, et ta on käinud Hiinas praktikal, tahab külastada Jaapanit, leiab et Totoro on armas ning on Totoro filmi mitu korda näinud, talle meldivad ka teised Miyazaki filmid, talle meeldib minu tehtud Marinale kingitud muppet (näitasin talle pilti sellest) ja et ta on päris awesome inimene. I was like "I think I have found a friend!"

It was a good day.

Tähelepanu! Treeningu lõppedes pane raskused tagasi oma kohale!

ja selle all - Jaksad veel tõsta!

Ühesõnaga, kui oled väsinud, tee edasi - sa jaksad küll! ;)

Leenu sai 22!

Sünnipäev algas nagu tavaline päev, ainult et ema saatis mulle hommikul ruttu-ruttu sõnumiga õnnesoovid. Selle järgnesid facebook'i teated sõprade poolt.. ja nii terve päev. Tore oli neid õnnesoove saada, eriti aga sõnumeid ja isegi üks kõne (aitäh, Silver! See oli väga armas! :)). Väga vahvad olid ka need pildid, mida mõned kallid sõbrad koos õnnesoovidega jagasid. Need tõid tagasi meelde head mälestused ja ka naeratuse mu näole. Korra tegi ka natuke kurvaks, sest oleksid tahtnud sünnipäeval enda sõpradega koos istuda, pitsat süüa (traditsioon siiski) ja õudukat/Star Warsi vaadata (ka traditsioon). Aga ei ole hullu, saab selle järgi teha, kui Maarjamaale uuesti jala maha panen. 

Sain enda sünnipäeval ka natuke asjalik olla. Pidin hommikul kella 9.30ks kooli minema, et üheks asjaks ette valmistuda. Nimelt ma pidin kell 10 live video stream'i teel terve ülikooli (nii ametikõrgkooli kui ka tehnoloogia ülikooli) töötajatele tegema taukojumppa't (nö vahetunni trenni) kaelale ja õlavöötmele. Terve eelneva õhtu olin enda soome keelt ja kogu värki harjutanud ning olin üpris enesekindel endas, et ma täitsa läbi ei põrugi selles. Väike närv oli sees, aga eks see käi asja juurde. Kõige pealt pidi saama veebikaamera, mikrofoni ja vastava programmi, mille teel kogu asja edastatakse, tööle. Selleks hetkeks, kui füsiodega avastasime, et see programm tahab täielik jobu olla, oli meil veel u 20 minutit aega kuni ma juba kõigile "Hyvää huomenta" pidin ütlema ja õlaringe tegema hakkama. Ei ole hullu, aega veel on, küll korda saab. Kutsuti ITi-mees ka kohale (kuigi ma oleks pigem tahtnud vennale helistada, sest sellel iti-mehel polnud piisavalt pikka patsi). Kahjuks ITi-mees ei saanudki seda programmi õigeks ajaks korda ning mul jäid õlaringid ja kaelavenitused tegemata. Kahju ausalt öeldes. 2 tundi ma siis istusin seal ja rääkisin niisama füsiodega. Nad uurisid Eesti ja eesti keele kohta. Üks neist oli tuttav lauluga "Sidur pidur gaas gaas", mis oli üllatav. Samas see poiss ei teadnud mida need sõnad tähendavad. Ürita siis seletada sõna "sidur" soomlasele inglise keeles, kui sa ise ka vist päris täpselt ei tea, mida see tähendab. Lasin neile Öökülma "Viskit", sest kui asi läks veidrate/humoorikate eesti laulude juurde, siis seda peab kindlalt mängima. Jällegi, ma pidin laulu neile ära tõlkima - tuli välja, et ka inglise keeles on see laul väga naljakas. Nad uurisid ka mu soome keele oskuse kohta ning siis ma sain särada oma söögi sõnavara oskustega - haluatko perunoita/makkara/kahvi/maito? jne. Kell 12 oli mul üks massaaži klient, kes kurtis m. piriformise valu, seega ma sain teha tund aega tagumiku massaaži (ma ei kujutanud enda sünnipäeva küll sellisena ette). 

Peale seda läksin koju ja jätsin ujumise ära, sest olin end pmt terve nädal kehvalt tundnud (tuli välja, et üks mu toiduainetest mürgitas mind). Kodus ootas mind šokolaadikook, Ingmani maasikajäätis, glögi ja legomehike (sünnipäeva kink vol 2). Ütleme nii, et see kõik oli väga-väga hea. Vaatasin ka filmi "The Shining" (jah, ma polnud seda siis veel näinud, aga nüüd olen.. nii et, shhh!). Hea tore oli. Mõni võib arvata, et see tundub jõle üksildane vms, aga ei olnud - mulle meeldis isegi vahelduseks :).

Laupäeval tulid mulle külla, ei keegi muu kui, EMA, VENNA JA KRISTIN! Omgomgomgomgomg. See oli nii-nii-nii armas ja tore ja vahva ja super lahe neist, et mulle siia Soome külla tulla. Sai tellitud ka terve hunniku toitu kingiks, seega nüüd ma ei pea enam muretsema, kas tasub 12€/kg juustu siin osta või mitte, sest mulle toodi 4 pakki juustu (ossa. raisk.) ja 3 latti suitsuvorsti ja kohvi ja putru ja mahla ja šokolaadi ja kõike-kõike veel. Ma olin nende küllatulekust niivõrd ärevil, et algul asju lahti pakkides väga ei pannudki tähele kui palju seda sööki tegelikult on.. aga no seda on üli palju! Sain ka kingiks ühe paari kõrvarõngaid, mis on väga ilusad ja 2 peavõru ning tädilt õnnitluskaardi krõbisevaga. Minu vananemist tähistasime kohalikus aasia restoranis Tang Capital, kus me sõime rämedalt sushit. Nagu ulmeliselt palju, ma arvan, et nelja peale läks nahka vähemalt 100 sushit kui mitte rohkem. Seal oli selline all you can eat buffee, seega me ei hoidnud ennast tagasi. Sushi oli seal tõsiselt hea, ma arvan, et enne kui Lappeenrannast ära lähen, käin sealt veel korra läbi. Pärast läksime Prismasse. Ostsime mulle veel süüa, sest miks ka mitte ning venna ja Kristin leidsid ka endale sealt midagi asjalikku. Siis tulime minu juurde ühikasse, tegime kohvi ja teed ning sõime Kristini tehtud küpsiseid. Väga mõnus oli kõik! Kahju ainult, et mul siin lauamängu ei ole... Ühe mängu oleks küll tahtnud nendega teha. Rääkisime paar tundi juttu kuni u kella 20 aeg nad ära läksid, sest pidid edasi sõitma Erja (peretuttav) juurde öömajale. Nad olid lubanud talle külla minna ning neil oli plaan järgmisel päeval IKEAsse minna. See oli väga vahva ja tore päev ning mul oli üle pikaaja südames hea soe. Mul on väga kallis ja armas pere! :)

Väga vabandan, et seekord nii vähe pilte on, aga laupäeval oli nii lahe, et ei tulnud pähegi pilti teha (kuigi mul oli koguaeg kaamera kotis kaasas). Seega, siin on pilt minust ja Totorost - soovime teile ilusat kevade algust! Olge kallid ja mõnusad! :)

Minna ja lagritsajäätis

Oeh, ma olen ikka väga aeglane/hiline kirjutaja vist. Aga noh, ei saa väga parata kui koguaeg miskit teha on.

Laupäeval oli mul lausa nii tegus päev, et ma ei jõudnud isegi õppida ega midagi. Väike hommikune rutiin - võimlemine, pesu, hommikusöök (pudru, võiku, kohv/tee) ja Digimon kõrvale -, siis jõusaal (ai, mu hamstringid annavad ikka veel tunda, appi!), poes käik (ostsin endale varajase sünnipäeva kingi), koju sööma, Prismasse ja siis Minna juurde külla. 

See kodus söömine ja Prismasse minek läks kõik väga kiirelt. Nimelt pmt jooksin kodust nii välja, et põsed olid veel toitu täis. Leppisime Eeva-Liisaga kokku, et saame Prismas kell 16.30 kokku (ma väljusin kl 16.12). Prisma ise on 22min ja 32sek jalutuskäigu kaugusel.. või noh, umbes nii. Jäin oma 5 min hiljaks. Sel aja jooksul jõudis Eeva-Liisa käia juba korra Alko poes (jah, vägijookide poe nimi ongi Alko pood, see ei ole släng) ja lasta mul hetkeks arvata, et ma saan teeselda, et ma ei jäänud hiljaks. Siiski-siiski, me tulime Prismasse jäätist ostma... ja šokolaadi (8€/kilohind!!! Ma võtsin endale kohe ühe suure tahvli). Ostsime ka Minna tütrele väikse kingituse, et ta meid, võõraid, ei pelgaks. Infoks siis, et Minna on ka füsio tudeng, kellega me tutvusime Armila haiglas (ma olen teda muidu varem ka maininud, aga noh, ega kõik ei peagi meelde jääma) ning tal on 5-aastane tütar. Käisime ka Eeva-Liisaga Alko poest läbi ja ostsime veini, sest tal oli sünnipäev (palju õnne, Eeva-Liisa!).

Minna juurde jõudsime pool tundi hiljem kui oli plaanitud (ups!). Minnal on väga armas kodu minu arust. 2-toaline, eramaja 2. korrusel. Mu üllatus oli suur kui sain teada, et Minna tegi meile ka süüa. Ning mitte lihtsalt süüa, vaid TORTILLASI! Väike plikatirts mu sees hüppas rõõmust. See köögilaud oli see, mis vihje andis. Ma pärast kahjuks, meie suurest feast'ist pilti ei teinud, aga ütleme nii, et see oli maagiline. Lihtsalt, maagiline. Erittäin hyvä ateria! Õnneks ma olin tark ning arvestasin, et peab ka jäätise jaoks ruumi jätma. Otsime Eeva-Liisaga 2 jäätist - vaniljejäätis lagritsaga ning piparmündi-vanilje-šokolaadi trio. Ma pistsin põhiliselt seda viimast nahka, aga Minna ja Eeva-Liisa julgustasid mind ka lagrista oma proovima. Ega ma eriti ei tahtnud küll, aga kuna nad kinnitasid mulle, et see on magus lagrits, siis küll see mulle meeldib ka. Mhm, ega see paha lapse krimpsutav nägu tegemata ei jäänud kui paar ampsu võetud sain. Muidu oli see normaalne, aga kui lusika peale ainult see lagritsasisu jäi siis...õõõõõõ, väga õõõõõ.

Minnal on selline vahva ergonoomiline istumisalus kodus, mis on siis nagu tasakaalulaud, ainult et istumiseks. Selle all on selline kera, mis muudab istumise ebastabiilseks, seega natuke pead ka vaeva nägema selle peal istudes. Mulle meeldis see nii väga, et mõtlesin, et ostaks endalegi. Kahju ainult, et see 150€ maksab.

Pärast sai natukese telkut vaadatud ja jutustatud. Uurisime Minna abikaasa kohta. Saime teada, et ta on nüüd mõnda aega elanud ja töötanud Tais. Minna küsis meilt ka igasuguseid asju.

Minna: "Do you know who is appi?"

Mina: "No, but I know who is Aku Ankka." (Donald Duck, juhul kui keegi ei tea)

Minna hakkas naerma ja seletas, et appi on äi. Mille peale me hakkasime Eeva-Liisaga naerma. Enda arust sain kogemata hea naljaga hakkama :D.

Näe kui tore meil oli! Sünnipäevalaps ka rõõmustab. Algul küll ei tahtnud, et temast pilti tehakse, aga eks see väike vein muudab vahel kõigi meelt :D. Minna juures oli meil väga tore ja lõbus. Hea oli üle pika aja jälle seltskonnas olla. Loodetavasti tuleb meil varsti jälle selline istumine. :)

Peale selle, et soomlased ärkavad vara, lähevad nad ka vara magama. Kell 22 hakkasime Eeva-Liisaga oma kodudesse liikuma, sest Minnal tuli tuduaeg peale. Eeva-Liisal oli umbes 40min tee koju, mul 5 min. Ei kurda. Õhtul üritasin veel asjapulk olla, aga vaatasin hoopis anime'd ja lugesin miskit.

Lõpetuseks ka väike pärl Minna kodust :)

Patsient

Neljapäeval oli mul vägagi teistsugune koolipäev. Nimelt ma sain mängida patsienti kahele emergency nurse tudengile. Õppejõud ütles, et need tudengid ei tea sellest simulatsioonist midagi ning arvavad, et peavad vaid ühte nukku jälgima. Mu ülesanne oli mängida turisti, kes oli autoavariis ning mul oli käsivarrel sügav haav, whiplash (kaela nihestus), kõhuvalu ja korralik šokk. Okei, paneme kõik Mart Kampuse poolt õpetatud oskused proovile. Ainult, et ma sain natuke rohkem stage prop'e kui näitlemistunnis.

Selleks, et mu käel olev haav tunduks reaalne sai võltsverega mängida. Väga khüüüül. Arja (õppejõud) ütles, et see tuleb väga raskelt maha, mistõttu tuleb enne nahale paksult kreemi panna. Ma muidugi ajasin seda verd enda käel igale poole (ka sinna, kus kreemi ei olnud), et äge oleks. Sel hetkel ma arvasin, et selle värvi maha saamine on nagu akrüüli maha pesemine. I have never been more wrong. See värv pmt imbus mu naha sisse ning isegi peale lõputuid käte pesemisi ja küürimisi oli mu käsi ikka punane. Nagu oleks peediga mänginud vm. Alles 2 päeva hiljem tuli see maha...

Õpperuumist ehk mängu intensiivpalatist oli eraldatud jälgimisruum, kus oli 5 monitori, millelt sai jägida õpperuumis toimuvat. Seal oli ka mikrofon, et ruumis olijatega suhelda ja käsklusi/infot anda. Klaas, mis neid eraldas oli, nagu igas politseifilmis nähtud, ühepoolne peegel. Monitorilt on näha kuidas Arja valmistab tudengitele nukku ette.

Lõpuks tuli hetk kui ma pidin oma grand entrance tegema. Üks tudengitest vedas mu sisse, rääkis (üllatunud) simulatsiooni tudengitele, et "leidis" mu maanteelt, olin autoavariis, "hän ei ymmärrä suomea" (ta ei saa soome keelest aru) jne. Tudengid targad küsisid, kas ma inglise keelt mõistan - "a little". Panid mu voodile istuma ja üritasid asjapulgad olla. Oli arusaada, et neil võttis aega, et välja mõelda mida teha. Seletasid seal omavahel, ma üritasin vahepeal ära minna, nad pidasid mu kinni jne. Lõbus oli. Aegajalt ka küsisin neilt eesti keeles küsimusi, mille peale nad vaatasid mind suurte silmadega - see oli nii naljakas :D. Siis kui nad midagi tegid, siis nad seletasid mulle inglise keeles, mis toimps. Kahjuks jäi patsiendi examination kesiseks ning ma pidin neil ise vihjeid andma, et mul on ka muid tervise probleeme peale ilmselge käehaava (millega nad ka tegelesid liiga vähe... isegi ma sai sellest aru). Ei tea, kas nad kartsid mind puudutada vm? Simulatsioon lõppes sellega, et üks tudengites pani mulle kanüüli ja tilguti külge. Nagu for real. Ma olin kergelt üllatunud, et ta julges seda teha. Aga "kõva mutt" nagu ma olen, polnud ma selle vastu.

Õppejõud jäi mu patsiendi teesklemisega rahule ja ütles, et täitsa usutav oli. Seega, hästi! Pärast sai klassiruumis terve rühmaga koos simulatsiooni üle arutatud - positiivsed ja negatiivsed pooled. See oli väga vahva.

Veel üks hea mälestus sellest praktikast juures :).
PS. Särk on "patsientide" kapist võetud, et ma enda riideid verega ära määriks.

Pidätä pissa, pidätä pieru

Hetkel on mul enamvähem vaikne nädal, sest juhtus nii, et Armila taastusravihaigla ja järgmise praktikakoha vahele jäi üks vaba nädal. Õnneks sai selle kuidagi ikkagi (asjalikult) ära sisustatud.

Esmaspäeval käisime Eeva-Liisaga Etelä-Karjalan keskussairaala's (Lõuna-Karjala keskhaigla) ühe füsioterapeudiga kohtumas. Sari rääkis meile sellest, millega ta seal tegeleb ning milliseid patsiente ta vastu võtab. Ta näitas ka enda kabinetti, mis oli suhteliselt väike, aga samas privaatne, mida tal just enda valdkonna juures vaja ongi. Nimelt ta tegeleb patsientidega/inimestega, keda vaevab inkontinentsus (põiepidamatus). Ta uuris mida me sellest ja selle füsioteraapiast juba kuulnud oleme jne. Ma ütlesin talle: "We had a very strict teacher, so she made us learn EVERYTHING." Seega ma olin juba enamus ta jutuga sina peal. Sellest hoolimata oli ta seletamine ja jutt täiega huvitav ja kaasahaarav. Ta rääkis väga ilmekalt ja innukalt ega häbenenud ka visuaalseid näiteid tuua ning grimasse teha inimestest, kes käivad tühja põiega vestus kust välja pressimas. Väga lahe inimene, tõsiselt! Vahepeal sai ikka korralikult naerda, kuigi ta ütles (ja me ka teadsime), et see on tõsine asi ning iga inimese jaoks, kellel see on, muret tekitav. Aga see, et ta oli nii lustakas, oli tore, sest see tekitas uskumuse, et see probleem on ka kergelt lahendatav (mis see ka tegelikult on).

Ta ka õpetas meile harjutusi ning ütles kuidas ja millal neid teha tuleks. Funktsionaalsed harjutused for the win! Ehk siis lamades lihaseid treenida on mõttetu ning pigem kohapeal hüpeldes või ringi kõndides samal ajal pinguta vaagnapõhjalihaseid ehk "pidätä pissa, pidätä pieru" (hoia kinni kust, hoia kinni peeru) nagu ta ütles. Üldse on mõttetu öelda kellelegi "aktiveeri enda vaagnapõhjalihased" kui nad pole anatoomiat õppinud põhjalikult. Sest ega keegi ei saa aru mida sa mõtled selle all...

Sari näitas meile ka inkontinentsuse treeningvahendeid, mis olid rohkem naistele vast mõeldud, kuigi mehed saaksid ka vist neid kasutada. Natuke raske on seda kõike kirjeldada, aga see treeningvahend nägi välja nagu tampoon, ainult et see oli raske (paarsada grammi ma pakun). See tuleb siis vagina'sse sisse lükata, hoida lihastega sellest kinni ning üritada nöörist/paelast tõmmates seda välja saada.

Viimane asi, mida me seal nägime oli vaagnapõhjalihaste aktivatsiooni registreerimise masin-aparaat, mille abil sai näha kui tugevad su pissipidamise lihased on. See oli ausalt öeldes päris huvitav. Ma seda ei proovinud, aga Eeva-Liisa proovis küll. Naljakas oli monitorilt vaadata kuidas "lihasaktiveerimise joon" jookseb.

Siit monitorilt on siis näha, kui kiiresti toimub lihaskativatsioon ja lõõgastus. Eespool on ka näha neid treenigvahendeid, millest ma rääkisin.

Väga põnev oli! :D

NB! Ära lase patsiente välja!!

Esimene ametlik praktika nädal möödus vägagi huvitavalt, naljakalt ja ka kohati segadust tekitavalt. Esmaspäeval sain kell 8.30 Armila taastusravihaiglas kokku ühe kohaliku füsio tudengiga, kes oli seal praktikal ning kes siis mulle ja Eeva-Liisale tuuri tegi. Lisainfo: Eeva-Liisa on füsiotudeng Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist, kes ka siia lõpupraktikat tegema tuli. See haigla on hiiglaslik. Juba esimesel päeval oli tunne, et ma pean nagu labürinti läbima, et jõuda ühest kohast teise. Siiski nädala lõpupoole sain aru, et see ei ole siiski nii hull. Haigla ise on muidu kena ja tundub täiesti vinks-vonks. Väljaarvatud muidugi see koridor, mis sööklasse viib ja kus põrandas augud/kraatrid on. Sööklas saab seal muidu päris head toitu ning üliõpilased saavad ligi 3-5€ võrra soodsamalt seal süüa (ehk päevapraad on 2,60€ - Tartu kesklinna kohvikute päevakad tunduvad nüüd kallid.. :D). Söögihinna sisse läheb ka jook (omal valikul kas piim, keefir, kali, vesi või siis KÕIK), unlimied supply of bread ja, muidugi, kohv. Kahju, et magustoit hinna sees pole...

Esimene päev olime 6. osakonnas, kus on dementsed ortopeedilised haiged ehk puusa/reie murdudega inimesed, kes ei mõista kus nad on, kes nad on, mis päev täna on. Okei-okei, tegelikult nii hull olukord seal ka ei ole, aga väga lähedal sellele siiski.. kahjuks. Ülejäänud haiglaga ühendavad uksed ning personali uksed on lukus ning need peab enda järgi ka kindlalt sulgema, sest muidu võib mõni meelesegaduses patsient rändama minna. 

Ehk siis "Sulge uks. Tähelepanu. Ärge laske patsiente välja!" Ma ei ole kindel, kas ma peaksin natuke piinlikust tundma, et ma seda esimene kord nähes (sisimas) naerma hakkasin ja natuke ka omaette selle üle itsitasin. Igas palatis on tahvel, kus iga päev uuendatakse ajalist infot (mis päev, kuu, aastaaeg jne). Ka koridoris on paar sellist. Algul oli natuke raske kõike seda omaks võtta, aga päeva lõppedes olin ära harjunud. Tädikesed ajasid seal päris head juttu - üks paremini kui teine. Seega endal oli ka lõbus nende tegemisi ja jutte jälgida. Üks "diiva" seal sebis mehi seal hoolega. Ega ma väga hästi aru ei saanudki, kas see naine on segaduses või on need mehed, kellega sebitakse. Muide, selle naise abikaasa tuli teda pärastpoole vaatama, et mis tal teoksil... Oijah, mul oli kohati päris piinlik selle naise pärast. Aga ta on dementne, seega ta ei saa sinna midagi parata? Nalja sai seal ikka päris korralikult. Vahel patsiendid tegid ise ka nalja seal.. Oijah, lõbus.

Teisipäevast alates pidime aga haiglas olema juba kell 8, sest füsiode tööpäev algab seal kl 7.30. OMG! Soomlased on hullud, kl 7. 30ks lähevad tööle. Nad vist ärkavad kl 5 vm. Olime 3. ehk neuroloogia osakonnas, mis oli ÜLI lahe! Seal oli korralik teraapiaruum + eraldatava ruumi osaga, et saaks arglikuma patsiendiga privaatsemalt teraapiat läbi viia. Mu juhendajaks too päev oli Kati, kes on tore ja sõbralik ning uuris, mida milliseid teste jms ma õppinud olen. Ta lasi mul ka ise natukese toimetada seal, mis oli vahva :). Kuna ühes osakonnas saab korraga olla 1 tudeng (nagu ma aru sain), siis ma olen peale Eeva-Liisat seal tõenäoliselt.

Kolmapäeval külastasime onkoloogia osakonda (vähihaigete koh), mis oli... kuidas öelda, tõi kananahaihule. Võib-olla see oli sellest, et seal oli külm (DEATH IS UPON US!!!!) või sellest, et me nägime Eeva-Liisa ja Minnaga kuidas üks teise ilma üle läinud inimene minema viidi. Väga sünge osakond. Tegime seal natuke rühmateraapiat ja siis läksime 6. osakonda üle, kus sai jälle natuke asjapulka mängitud ning edasi oligi ainult 6. osakond koos "ma-päris-täpselt-ei-tea-kus-ma-olen" patsientidega.

Aa seal oleku ajaks saime kohalikud vormid, mis on tudengitele ja praktikantidele kandmiseks mõeldud. Väga kirurgiline tunne oli...

30 second dance party

Täna kolis Kathi välja. Seega ma pool õhtut tegelesin tema tuppa ümber kolimisega. Köök-elutuba näeb nüüd nii tühi ja üksik välja... But I'm okay with that. Lasin ka Kathil mulle eile näidata kus siin see pesumasinate ruum on. Selgus, et kõrvalmajas ehk kui ma tahan pesu pesta, siis ma pean minema oma asjadega õue ja siis teise majja. Kõlab loogiliselt. Igastahes seal on 2 pesumasinat, 2 kuivatit, kuivatusruum ning isegi triikraud ja -laud. Seegi hea. Aga need paar asja on kahe maja elanike peale ning riiete pesemiseks peab endale aja kirja panema (no joke!). Aga vähemalt masinad pesevad hästi.

Aga tagasi mu UUE toa juurde. See on väike. Vist suht sama suur kui mu "kabinet" Kreutzwaldi korteris, kui mitte natukese väiksem. 

Mu laua vastas on aken, mis annab hea ülevaate õues toimuvale, eriti kuna ma elan 1. korrusel. Samas see annab ka väljas olijatele hea ülevaate minu toast (iik, appi!). Kardin = problem solved. Oeh, ma pean tõesti ütlema kui hea on lõpuks korraliku kirjutuslaua taga korraliku tooli peal istuda. :)

Ma mõistsin just hetk tagasi, et ma elan nüüd üksi. Nagu täitsa ÜKSI. Mul pole ei toakaaslast ega korterikaaslast ega midagi muud säärast. Olen vaid mina. Ossa raisk.. ma elan üksi o_O. This calls for a 30 second dance party.

Jah, ma viitan Grey Anatoomiale, aga see tundub asjakohane :D.

Uimahalli

Selleks, et praktikast ja lõputöö kirjutamisest mitte hulluks minna, käin trennis nagu tubli laps ikka. Uurisin välja kus siin ujulad on, sest JEE, UJUMINE!! Hea mõnus, saab vees sulistada, lihased proovile panna ega pea kellegagi jutustama ^^. Introvertsus to the max. Lappeenrantas on 2 ujulat - üks, mis on lähedal, ja teine, mis on kaugel (hea lihtne seletus). See lähedal olev on pmt kesklinnas (või selle lähedal, ma täpselt polegi arusaanud kust maalt see "kesklinn" ära lõppeb) ning ma kõnnin sinna u 15 min. See on siis see ujula.

See on isegi täitsa korralik, millest ma olin üllatunud. Nagu ikka, päris korralik! 25m pikkune bassein, kus on 8 rada, millest üks on "seeniorite rada" ehk lai rada, kus siis vanemas eas, põhiliselt, naised kõnnivad vees ühest otsast teise. Neil on kere ümber mingi vöö, mis siis aitab neil ära uppumist vältida. Ehk siis pmt nagu punud (need balloonid, mida väiksed lapsed enda kere ümber kannavad) ainult, et vöö ja soliidsem... Ma ei tea. Aa, google. Koheee, niih, see. Jah, ma tean, ma ei osanud seda väga hästi kirjeldada, aga I feel no shame.

Igastahes, seal on veel 2 hüppeplatvormi (3m ja vist 7m), lastebassein ja siis 33m pikkune vesiliukumäki (saite aru? :D). Vesi on seal hea soe (olla), dušširuum on üli suur. Aa ja siis seal on 3 sauna, Mhm, mõni võiks ju arvata, et ainult 2 oleks, sest noh tavaline ehk soome saun ja siis aurusaun. Võite 3 korda arvata, millist sauna seal kaks tükki oli. Just because.

Kahjuks on seal aga ajalimiit - 1,5 tunniga pead oma trennid, pesud, riietumised, juuste kuivatamised ära tegema. See on minu jaoks täiesti uus kogemus, sest nii Nõmme ujulas kui ka Auras sain ma ujuda nii kaua kui hing ihaldas. Samas ma otsustasin seda võtta kui positiivset asja. Kuna mulle ei meeldi ujuda vähem kui harjunud olen (~3km), siis ma pean lihtsalt oma ujumistempot tõstma. Esimene kord ma ujusin 1 tunniga 2,5km. Eesmärk on saada 3km tunniga tehtud. Nagu meile, füsiodele, on õpetatud, siis iga eesmärk püstitatakse mingiks ajaks. Arvestades, et ma käin 3x nädalas ujumas + 1-2x nädalas jõusaalis, siis võiks loota, et ma saavutan enda eesmärgi veebruari lõpuks. Loodetavasti. Kui saan varem 3km/h kätte, siis ilmselt olen end alahinnanud :D.

Ujumine on muidu päris odav - 2,30€. Jõusaal on 3,80€. Kui mul ülikooli spordikaarti ei oleks, siis oleksid mõlemad piletid veits üle 1€ kallimad. Selle ülikooli spordikaardiga saab muidu ülikoolis olevat KAHTE jõusaali TASUTA kasutada. Kahju ainult, et ülikool minust nii kaugel on... Aga ega väike jalutuskäik pole kunagi kellelegi liiga teinud. 

PS! Ma olen ühika-ülikooli jalutuskäiku nüüd juba 5 korda teinud.