Huomenta! Mitä kuuluu?

Sellest nädalast olen Etelä-Karjalan keskussairaalas ehk keskhaiglas traumatoloogia ja ortopeedia osakonnas praktikal. LÕPUKS saan teha just seda mille pärast ma siia tulin... veits aega võttis, aga noh, kogu see värk ei olnud minu taga kinni, kuid ma räägin sellest hiljem. Rõõmu tegi aga kindlasti see kui nägin, mis füsiode kohvitamise toa tahvlil oli (väga armas!) :

Saan jällegi enda elamispinna asukoha üle rõõmu tunda, sest haiglasse on mul vaid 20-25 minutiline jalutuskäik - hommikul väga hea ja mõnus! Juhendaja on mul väga tore ja toetav ning räägib ka inglise keelt, seega sai talle ilusti kõik asjad ära rääkida, mida ma praktika jooksul tegema pean. Leppisime aga siiski kokku, et ta räägib minuga soome keeles, sest ega ma muidu seda keelt selgeks ei saa. Häbi ainult mulle, et ma talle inglise keeles küsimusi esitan. Süüdistan selles enda argust, kuid praegu pole siin ei mu ema ega mu vennat, kelle selja taha peitu pugeda ja lasta neil minu eest soome keeles rääkida nagu ma 5-aastaselt tegin, seega pean selle soome keele rääkimise kartusest üle saama. Esimene päev oli, nagu ikka, tutvustav ja kõrvalolija rollis olemine. Seal haiglas on selline süsteem, et füsioteraapia nö oma osakond on 0-korrusel, kus siis kõik füsiod kohvitavad ja lõunat söövad ning kus nende väiksemad ruumikesed on. Tegevusteraapia ja rühmateraapia ruumid on ka seal. Ma olen aga arusaanud, et sinna tulevad vist ainult ambulatoorsed (ehk väljast) patsiendid. Seega kõik füsiod käivad haigla peal ringi oma osakondades. Mu juhendaja, Pauliina, osakond asub 8. korrusel - soovi korral saab hea trenni tehtud kui trepist minna. Osakond on väga ilus ja äsja renoveeritud. Palatites on max 2 patsienti ning neil on seal oma suur flat-screen TV ja haigla arvuti (millel on ka suht suur monitor). Päris mugav elu. Üks mees seal võtab sellest mugavast elust nii palju kui võtta saab - lõuna kahvi ja pulla (kohvi ja saiake) tuuakse kandikul voodisse, istuma ei pea tõusma, lased lihtsalt voodi peaosa puldiga kõrgemaks ja saad rahulikult "Sydämen asialla"'t ("Heartbeat") edasi vaadata. Tegelikult ta on tore mees, lihtsalt mängib väga põikpäiset ja mugavat inimest. Ja noh, need patsiendid, kes on aknapoolses voodis, saavad veel lisaks ilusat vaadet ka nautida (haigla kõrval on järv ehk EPIC ilus vaade!).

Return of the surgical scrubs 

Mis mind aga kõige rohkem imestab, on see, et patsiendid lähevad 3 päeva peale operatsiooni koju (ka selja ja puusa ja põlve lõikused) ning päev peale oppi kõnnivad täiesti okeilt juba. Väga haruldane on kui patsient on haiglas kauem kui 3 päeva. Ma ei mäleta, et ma Eestis sellist asja oleks näinud trauma praksi tehes. Ma mäletan, et patsiendid oleksid sees olnud u nädal ega kõndinud juba päev peale oppi. Kõik tundus aeglasem. Aga võib-olla ma mäletan ka valesti.

Esimesel päeval sain Pauliinalt ca 100 (okei, 9) harjutuslehte, mida patsientidele jagatakse, et ma saaks tutvuda nendega.. ja ka korrektse sõnavaraga. Päeva lõpus võttis kogemata aset selline dialoog patsiendiga:
Mina: "Koukista polvet." (Kõverda põlved.)

PT: "Mitää?" (Mis?)

Mina selgemalt: "Koukista polvet. Toiseenkin. Hyvä." (Kõverda põlved. Teine ka. Hästi.)

Sel hetkel ma veel ei taibanud, et ma olin soome keelt rääkinud. Siis kui Pauliina ütles mulle, et ma ütleksin patsiendile, et ta end nüüd külili keeraks, sain aru, mis oli toimunud ja tarretusin täielikult. Enam ei tulnud ükski sõna meelde ja ma tegin vaid mök-mök.

Teisel päeval oli aeg "tunnikontrolliks" ehk sain demonstreerida kuidas harjutuslehtede abil soome keelt eelneval õhtul õppinud olin. Läks... peaaegu normaalselt :D. Seletasin ilusti harjutusi, patsient sai minust aru, ma sain temast enam jaolt aru ning sai isegi väikse vestluse peetud. Seega hää. Aga kahjuks feilisin täiega kui pidin hakkama seletama, mida ta EI TOHI teha kui koju läheb (erievad liigutused). Mul ei tulnud sõnad meelde. Goddammit, brain! Okeeeii, õhtul jälle lehti lugema, sõnu õppima, rääkimist harjutama.

Neljapäeval läks aga asi tõsiseks. Enne kui palatisse läksime, ütles Pauliina, et ma räägin. MISMISMIS?! Närv tuli sisse ja ma hakkasin oma oskustes kahtlema: "ÕÕÕÕ, ma ei oska ju. Ma pole harjutanud korralikult. Ma ei tea mida öelda." jnejne käis peast läbi. Oeh, mis seal ikka, läksin palatisse ja :"Huomenta! Minä olen fysioterapia opiskelija Marileen. Minä olen Virosta, joten minun suomi ei ole.. hyvä. Mitä kuuluu?" ("Hommikust! Ma olen füsioteraapia üliõpilane Marileen. Ma olen Eestist, seega mu soome keel ei ole... hea. Kuidas läheb?") Nonoh, tubli Marileen! Ma olin enda üle uhke, sest see tuli kuidagi nii automaatselt ja ma sain hakkama. Seletasin patsiendile harjutusi, käisin temaga kõndimas ja küsisin kuidas enesetunne on. Seega priima! Teise patsiendiga samamoodi. Oeh, hea päev! Pauliina jäi ka rahule. Suuremad ja detailsemad vestlused jäid siiski Pauliina hoolde, sest one step at a time siiski.

Ei tea mis oskusi ja teadmisi mul sisimas veel peidus on... :)

Ahjaa, Soomes on ka jälle talv. Tegin pildile ägeda hipster töötluse ka.