Kui nüüd täiesti aus olla, siis ma tahan juba Eestisse tagasi. Põhiliselt süüdistaks selles seda, et mu tervis on siin Soomes olnud vahetpidamata niru. Tavaliselt jään ma harva haigeks, eriti veel peale seda kui mu mandlid brutaalselt (not really) välja lõigati. Nüüd on koguaeg mingi häda ja ma olen sellest ääretult tüdinenud. Et kogu see värk veel "vahvam" oleks, on mul vist peale pideva tõbisuse ka mingi allergia. Hommikuti ärgates aevastan ja nuuskan räigelt ning õues käies sama lugu. Isegi akent ei saa eriti lahti teha, sest mingi aeg hiljem turtsun nagu oleks pipar ninna sattunud. Muidugi kogu see on and off tõbisena olemine segab ka mu praktikal käimist ja lõputöö kirjutamist. Seda enam, et nüüd on mul viimane praks käsil ning tahaks seal korralikult kohal käia. Laste FT praks siiski ning juhendaja on ülimalt osav ja tark ning temalt on palju õppida. Ühesõnaga ei ole just väga meeldiv kogu see värk.
Kui juba siin nõmedatest asjadest rantin, siis... ma igatsen enda koera nii-nii väga ikka veel. Tahaks talle meeletult pai ja kalli teha, aga ma ei saa. Ma ei oska hetkel ettekujutada seda, kui ma nüüd suvel kodus olen ja teda seal ei ole. Ma armastasin Ronnit nii palju.
Seekord jääb lühikeseks, sest ei ole eriti tuju kirjutada, aga oma mõtted tahtsin ikkagi kirja panna.
 |
| august 2008 |
 |
| veebruar 2009 |
 |
| oktoober 2012 |
 |
| august 2013 |
Parim koer!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar