Esimene ametlik praktika nädal möödus vägagi huvitavalt, naljakalt ja ka kohati segadust tekitavalt. Esmaspäeval sain kell 8.30 Armila taastusravihaiglas kokku ühe kohaliku füsio tudengiga, kes oli seal praktikal ning kes siis mulle ja Eeva-Liisale tuuri tegi. Lisainfo: Eeva-Liisa on füsiotudeng Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist, kes ka siia lõpupraktikat tegema tuli. See haigla on hiiglaslik. Juba esimesel päeval oli tunne, et ma pean nagu labürinti läbima, et jõuda ühest kohast teise. Siiski nädala lõpupoole sain aru, et see ei ole siiski nii hull. Haigla ise on muidu kena ja tundub täiesti vinks-vonks. Väljaarvatud muidugi see koridor, mis sööklasse viib ja kus põrandas augud/kraatrid on. Sööklas saab seal muidu päris head toitu ning üliõpilased saavad ligi 3-5€ võrra soodsamalt seal süüa (ehk päevapraad on 2,60€ - Tartu kesklinna kohvikute päevakad tunduvad nüüd kallid.. :D). Söögihinna sisse läheb ka jook (omal valikul kas piim, keefir, kali, vesi või siis KÕIK), unlimied supply of bread ja, muidugi, kohv. Kahju, et magustoit hinna sees pole...
Esimene päev olime 6. osakonnas, kus on dementsed ortopeedilised haiged ehk puusa/reie murdudega inimesed, kes ei mõista kus nad on, kes nad on, mis päev täna on. Okei-okei, tegelikult nii hull olukord seal ka ei ole, aga väga lähedal sellele siiski.. kahjuks. Ülejäänud haiglaga ühendavad uksed ning personali uksed on lukus ning need peab enda järgi ka kindlalt sulgema, sest muidu võib mõni meelesegaduses patsient rändama minna.
Ehk siis "Sulge uks. Tähelepanu. Ärge laske patsiente välja!" Ma ei ole kindel, kas ma peaksin natuke piinlikust tundma, et ma seda esimene kord nähes (sisimas) naerma hakkasin ja natuke ka omaette selle üle itsitasin. Igas palatis on tahvel, kus iga päev uuendatakse ajalist infot (mis päev, kuu, aastaaeg jne). Ka koridoris on paar sellist. Algul oli natuke raske kõike seda omaks võtta, aga päeva lõppedes olin ära harjunud. Tädikesed ajasid seal päris head juttu - üks paremini kui teine. Seega endal oli ka lõbus nende tegemisi ja jutte jälgida. Üks "diiva" seal sebis mehi seal hoolega. Ega ma väga hästi aru ei saanudki, kas see naine on segaduses või on need mehed, kellega sebitakse. Muide, selle naise abikaasa tuli teda pärastpoole vaatama, et mis tal teoksil... Oijah, mul oli kohati päris piinlik selle naise pärast. Aga ta on dementne, seega ta ei saa sinna midagi parata? Nalja sai seal ikka päris korralikult. Vahel patsiendid tegid ise ka nalja seal.. Oijah, lõbus.
Teisipäevast alates pidime aga haiglas olema juba kell 8, sest füsiode tööpäev algab seal kl 7.30. OMG! Soomlased on hullud, kl 7. 30ks lähevad tööle. Nad vist ärkavad kl 5 vm. Olime 3. ehk neuroloogia osakonnas, mis oli ÜLI lahe! Seal oli korralik teraapiaruum + eraldatava ruumi osaga, et saaks arglikuma patsiendiga privaatsemalt teraapiat läbi viia. Mu juhendajaks too päev oli Kati, kes on tore ja sõbralik ning uuris, mida milliseid teste jms ma õppinud olen. Ta lasi mul ka ise natukese toimetada seal, mis oli vahva :). Kuna ühes osakonnas saab korraga olla 1 tudeng (nagu ma aru sain), siis ma olen peale Eeva-Liisat seal tõenäoliselt.
Kolmapäeval külastasime onkoloogia osakonda (vähihaigete koh), mis oli... kuidas öelda, tõi kananahaihule. Võib-olla see oli sellest, et seal oli külm (DEATH IS UPON US!!!!) või sellest, et me nägime Eeva-Liisa ja Minnaga kuidas üks teise ilma üle läinud inimene minema viidi. Väga sünge osakond. Tegime seal natuke rühmateraapiat ja siis läksime 6. osakonda üle, kus sai jälle natuke asjapulka mängitud ning edasi oligi ainult 6. osakond koos "ma-päris-täpselt-ei-tea-kus-ma-olen" patsientidega.
Aa seal oleku ajaks saime kohalikud vormid, mis on tudengitele ja praktikantidele kandmiseks mõeldud. Väga kirurgiline tunne oli...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar