Motiivi

Viimased kaks nädalat on mul möödunud ülikooli füsiode praktikanurgas ehk Motiivis toimetades. Motiivi juhivad 2 asjapulgast naist - Hanna ja Elina. Mõlemad on väga toredad ja abistavad. Neile "alluvad" viimase aasta füsiotudengid. Ma ütlen alluvad jutumärkides kuna tudengid saavad ise otsustada, milliseid rühmi/üleandeid/patsiente nad võtavad ning neil on vaba voli omal ajal asju teha (ehk kui sul on vaja mingi päev kodus olla, siis so be it). Ise vastutad, selle eest et oma tunnid, asjad ja kohustused tehtud saaksid. Aga ma pole siiani veel märganud, et keegi neist seal räme looderdaja oleks, sest alati kui ma sinna läinud olen, siis keegi, kas toimetab paberimajandusega, arvutis aruannete/dokumentite täitmisega, rühmatundide ette valmistamisega. Mulle meeldib see ruum. See on nagu füsiode Oma (!) ruum, mis on nii mõnus. 

Esimene nädal käisin ma koos teiste füsiodega Etelä-Karjalan pelastuslaitos (Lõuna-Karjala tuletõrje- ja päästeteenistus) FireFit testingut tegemas. See on tuletõrjujate füüsilise võimekuse iga aastane testimine. Testitakse takistusraja läbimist (täis varustuses), VO2 max saavutamist (maksimaalvõimekust pmt) ja  lihasvõimekust. Ma sain siis viimase testimisel kaasa aidata. Mehed pidid suruma minut aega rinnalt 45kg (minimaalne oli 18x/min), tegema vähemalt 5 lõuatõmmet, minut aega kõhulihaseid (>29x/min) ja minut aega kükke 45kg kangiga (>18x/min) ning iga ülesande vahel oli 5min puhkepausi. Üleüldine tendents oli, et suurema vanusearvuga tuletõrjujad tegid ära vaid miinimumi (ning minuti lõppu oodata ei viitsinud), pakutud puhkepausist väga ei hoolinud ja olid ka kergelt "ma-ei-pea-end-kellelegi-tõestama-miks-ma-siin-olen" suhtumisega. Nooremad aga tahtsid aga enda võimekuse proovile panna - tegid terve ülesande aja täis, said enamasti kõige kõrgema taseme tulemuse, tegid ka puhkepause (kuigi vahel ei viitsinud tervet 5 minutit oodata) ja olid rõõmsameelsed. Mõni ka viskas nalja. Näiteks üks neist sai aru, et ma olen spioon ega polegi päris soomlane (ilmselt mu puoli minuti kõlab veel võõrapäraselt) ning küsis, kust ma päris olen. Teada saades, et ma naaberriigist, ütles mulle: "Tere hommikust!" Uuris veel kuidas igasuguseid sõnad eesti keeles on, nagu näiteks tuletõrjuja ja tagumik. Nendest ta koostas väga oskuslikult lause: "Tere hommikust, tuletõrjujad! Teeme pepuharjutusi." Jah, ma ütlesin talle, et tagumik on eesti keeles pepu. Miks? Ma ei tea. Ma oleks võinud öelda tagumik või tuhar või kannikas või perse või istmik või misiganes, aga ei, ma ütlesin pepu... Needless to say, et ma hakkasin selle lause peale punastama ja itsitasin teistega kaasa. Vähemalt ma arvan, et ma punastasin. Eelmisel reedel, oma vananemispäeval, olin ma Motiivis ja pidin seda taukkojumppat tegema, mis ära jäi.. ja siis see 60-minute-butt-massage, ka ofc.

Teine nädal oli Motiivis (ja terves ülikoolis) vaikne, sest sommidel oli vaheaeg. Neil pole vaheaeg mitte ainult lastel vaid ka täiskasvanuel, et nad saaksid oma põngerjatega kvaliteetaega veeta. See muidugi tegi mu ujumistreeningud kergelt põrgulikuks, sest ujulas oli nii palju inimesi... Ja mulle ei meeldi, kui ma pean 2 või enam inimesega ühte rada jagama, sest ajalugu on näidanud, et ma ujun neile sisse/peale/otsa (vastavalt ujumisstiilile siis). Positiivselt võttes saan ma siis alati oma "anteeksi" hääldust harjutada. Siiski-siiski suutsin ma oma "Ujun veebruari lõpuks tunniga ära 3km" eesmärgi ära täita. Sain sellega juba esmaspäeval, Eesti sünnipäeval, hakkama, seega mõned päevad enne kuu lõppu sain ülesande täidetud (YATTA!). Nüüd peaks uue eesmärgi võtma - 3,5km/h?

Igastahes, kuna ülikoolis valitses kõle vaikus, siis polnud Motiivis väga midagi teha paar päeva ning selle asemel kirjutasin kodus lõputööd. Asjalikumal päeval sain, aga Elinaga koos Imatrasse (üks linn siin lähedal) sõita, et sealseid tuletõrjujaid testida. Need olid ka sellise "tavaiks, teeme kähku testimise ära" suhtumisega. Välja arvatud kaks vanemat härrat, kes siis semulikult omavahel võistlesid, et kes parema tulemuse saab (minu testitav oli parem, ajee). Seal sai siis paar tundi toimetatud, vahepeal kui vaiksem hetk oli ja testitavaid polnud, siis mida muud füsiod ikka tegema hakkavad treeningvahendeid täis ruumis, kui ainult lihast kasvatama. Tüüpiline :D. Tagasi Lappeenranta sõites sain Elinaga vesteldes teada, et ta on käinud Hiinas praktikal, tahab külastada Jaapanit, leiab et Totoro on armas ning on Totoro filmi mitu korda näinud, talle meldivad ka teised Miyazaki filmid, talle meeldib minu tehtud Marinale kingitud muppet (näitasin talle pilti sellest) ja et ta on päris awesome inimene. I was like "I think I have found a friend!"

It was a good day.

Tähelepanu! Treeningu lõppedes pane raskused tagasi oma kohale!

ja selle all - Jaksad veel tõsta!

Ühesõnaga, kui oled väsinud, tee edasi - sa jaksad küll! ;)