Skeleti-lihassüsteemi praktika sai selle nädalaga läbi. See oli päris vahva. Sain juurde julgust, et patsientidega soome keeles rääkida ja hakkan tasapisi ka paremini soome keelt mõistma kui seda kiirelt räägitakse. Esmaspäeval lasi Pauliina mu üksi enda aruande patsiendi juurde. Pidin memmelt küsima, et kas tal on kodus olemas "tarvittavat apuvälineet" (vajalikud abivahendid). Ja noh, kuigi mul oli spikker kaasas (ehk laused-sõnad olid paberi peale üles kirjutatud), siis feilisin ikkagi. No ei suuda seda "WC-koroke" välja hääldada. Ütlen ühe korra, ütlen teise korra, ütlen kolm korda veel.. njetu. Suht nõutu olin juba, üritasin talle soome keeles vetsupoti kõrgendust siis kirjeldada-seletada. Oi kui piiinlik. Lõpuks naisterahvas kõrval voodist aitas mu välja ja ütles "WC-koroke" õigesti ning mu patsient sai aru, mida ma öelda tahtsin. Lõpuks :D. Edasi läks kergemalt ja sain muud asjad paremini välja hääldatatud. Sain ka ilusti soome keeles öeldud, et kui opist on 6 nädalat möödas, siis ta helistaks ja paneks füsioteraapia jaoks aja kirja. Näitasin lehe pealt kus number on ja mainisin üle, et lehe peal olevaid harjutusi peab iga päev tegema. Tädike oli nii vahva ja tore - tänas mind ja soovis mulle Soomes edaspidiseks edu ning ka kallistas :). Väga armas!
Praktikal läks edasi hästi ja rahulikult. Üks päev polnud väga patsiente, seega sai ka natukese m. gluteus maximust lömastatud. Kolmapäeval käisin aga teisel trauma-orto füsiol, Anttil, kannul. Ta töötab korrus allpool. Seal oli palju rohkem sigimist-sagimist võrreldes 8. korruse osakonnaga. Mul räigelt vedas, et ma sinna osakonda tol päeval läksin, sest seal oli üks patsient, kellel oli seljaaju vigastus. Halb on praegu seda ütlust mainiga, aga: "Ühe inimese õnnetus, on teise inimese õnn." Ühesõnaga ma olin mitu nädalat mures enda neuroloogia füsioteraapia praktika pärast. Kartsin, et selle taha jääb mu lõpetamine. No ei ole tore tunne, eriti kui sa ei ole otseselt sõltuv sellest kas sul on praktikakoht või mitte (see on kohaliku koordinaatori ja juhendaja ülesanne). Seega kui ma nägin seda patsienti, siis ma nägin ka võimalust neuro praks kuidagi ära teha. Ütlesin Anttile, et ma tahan seda patsienti endale. Rääkisin talle enda mure ära, et neuro praksiga on väga kurvad lood ning mu kohalik koordinaator ega juhendaja pole mu kirjadele vastanud ja ma ei tea mis saab... Ja noh, kurvad kutsikasilmad ka juurde muidugi.
Neljapäeval ma kahjuks selle patsiendi juurde ei jõudnud, sest füsiodel oli koosolek ja Anttil mega kiire. Noh okei. Reedel aga sain teda näha. Sai vajalikud testid ära tehtud, patsient istuma võetud ja posturaalkontrolli harjutatud. AGA ta oli tol päeval Armila haiglasse üle minemas. No käige... ÕÕÕÕÕ. Pärast rääkisin Pauliinaga ka uuesti enda neuro praksi murest. Lõpuks läksime rääkisime nö füsio bossi Annega. Ma rääkisin talle enda mure ära, et mul pole neuro praksi kohta, aga oleks väga vaja ning et mul oli siin (as in keskhaiglas) üks neuro patsient, kuid ta läheb üle Armilasse. Anne tegi paar kõnet, küsis kas mul oleks võimalik selle patsiendiga Armilas edasi tegeleda jne. Õnneks ma saan soome keelest nii palju aru, et kui ei pidanud ootama kui Anne kõne ära lõpetab ja head uudised edasi ütleb. Ehk vahel peab ise toimetama, et asjad tehtud saaks - sain enda neuro praksi koha lõpuks... LÕPUKS!! Oli ka aeg.
Et siis esmaspäevast Armilas neurotamas :). Väga suur ja raske kivi on südamelt langenud. Oeh, nii hea. Nüüd saab vähemalt rahulikult kevadet nautida (jah, meil on nüüd kevad.. kuid ilmateade hirmutab miinuskraadide ja lörtsiga).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar