Enda pingutused kannavad vilja ja löön laineid Armilan terveysasema's (Armila taastusravihaigla). Vähemalt selline mulje on mulle endale jäänud küll. Ma algul läksin sinna arvamusega, et ma tegelen vaid enda aruande patsiendiga (edaspidi parapleegik), kuid mu juhendaja Kati võttis mu teiste patsientide teraapiasse ka kaasa. Seega ma teen ikkagi täispikki praktika päevi seal, mis on super hea. Ma peaksin olema praktikal 4h, kuid olen hoopis 6-7h, sest 1) ainult nii tulevad tunnid täis, 2) saan rohkem õppida-harjutada ning 3) vahva on :). Ükspäev olin isegi 8h praktikal - nagu ehtne tööpäev. Lisaks pidin algul olema vaid nädal aega, aga Kati kutsus mu ka teiseks nädalaks haiglasse praktikale (saan vist täitsa normaalselt hakkama!).
 |
| Märts 2014 ja üli armas päike |
 |
| Äge poster haigla seinal. "Kogu rahva enesekaitse oskused. Insuldi ennetamise randmevõte" |
Seekord ma hakkasin väga ruttu ise patsientidega toimetama. Juba teisel päeval viisin parapleegiku teraapiat läbi.. soome keeles ka muidugi. Edaspidi sain pmt igapäev ise ühe uue patsiendi teraapiat läbi viia ilma juhendaja kullipilguta. Kati oli samal ajal teraapiasaalis küll, aga ta tegeles oma patsiendiga ja aegajalt piilus silmanurgast, et kõik OK oleks (loe: et ma patsiendile olümpiasportlase treeningut ei annaks). Peale parapleegiku olen siis tegelenud veel kahe insuldi patsiendiga, kellest üks on juba pikka aega paranenud ja on täitsa koju mineku valmis ning teine on üsna äsjane sairaus (haigestumine), kellel on päris sügav afaasia ehk kõnehalvatus. Tal on raskuski nii rääkimise kui ka arusaamisega. Kui afaasia patsiendiga on juba niigi raske teraapiat läbi viia, siis no ürita seda teha soome keeles. Oh jeebus! Ma tean-ma tean, osad füsiod juba tsiteerivad teisel pool ekraani neuro FT õppejõudu: "Afaasia ei takista teraapia läbiviimist, kehakeelt saab ka kasutada." Noh, seda ma üritasingi, aga tal oli raskusi sellest ka arusaamisega vahel. Samas natukese ikkagi kõnelemist ja ajutreeningut sai temaga teha. Päris lahe oli küsida tema käest numbreid ja loomi (näitasin pilte ja küsisin mis/kes see on). Vahel ta pani küll pange, aga rahulikult lähenedes ja natuke aidates sai ta täitsa hästi hakkama.
Parapleegik on aga mu päeva lemmik patsient, sest tal toimub päris korralik areng (höhöö, patsutan endale õlale). Ma võtan ka seda praksi/aruannet/patsienti väga tõsiselt, sest eelmise neuro praksi aruande eest sain vastu päid ja jalgu. Nüüd õpin enda vigadest ja teen tasemel aruande. Võtan seda lausa niivõrd tõsiselt, et ma teen seda aruannet soome keeles (jah, see on väga raske, aga mida rohkem ma kirjutanud olen, seda kergemaks on läinud). Esiteks ma olen siiski Soomes ja noh viisakas oleks juhendajale soome keelset aruannet näidata ning teiseks on see hea soome keele õppimise viis. Võrreldes Eestis tehtud neuro füsioteraapia praktikaga on see siin ikka tunduvalt parem ja etem. Üks peamine põhjus on ilmselt selles, et siin on mul ainult neuro patsiendid. Eestis juhtus mul praktikakohas nii, et seal oli vaid 1-2 neuroloogilist patsienti ja ülejäänud olid ortod. Ja see, et ma saan nüüd korralikult neuro praksi teha, teeb mu meele väga heaks, sest ma leian taas neuro FT võlu. Tunne on hea, lahkun haiglast super tujuga ja mõistan, et mul seda füsioteraapia oskust ikka on. Poolteistkuud tagasi olin meeleheitel ega teadnud, mis saab mu lõpupraktikast, mu lõpetamisest... Nüüd aga olen õnnelik, et nägin asjade korda ajamiseks väga palju vaeva ja sain oma praktikakohad.
 |
| Meil sadas ühel täiesti kevadisel päeval paksu lund paar minutit (ja õhtul jälle paar minutit) |
(Natuke teemast mööda.) Avastasin, et ühest soome kanalist käib "Suurin pudottaja" ehk "The Biggest Loser" ainult, et sommide versioon. Seda on hea keele õppimiseks vaadata, sest tihti käivad seal läbi sõnad purista (pigista), vielä-vielä-vielä (veel-veel-veel), nosta painot (tõsta raskused/hantlid), selkä on niin kipea (selg on nii valus), lopeta! (lõpeta!) jnejne. Ja siis ma vaatan seda, elan neile kaasa: "Noh! Punnita, punnita! Tõsta veel" ja siis söön samal ajal oma maasikajäätist - I feel no shame. Aga kui tulevad kaadrid nende vanadest toitumisharjumustest, siis ega ma seda tühjaks söödud kaussi enam täitma ei lähe..
 |
| Ühe väga õnnetu jäätisepaki lõpp/surm. Mul oli nii kahju seda näha. Õnneks pole siiski tegemist minu jäätisega. Ehk siis "suvalised asjad mida tänaval näen" |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar