Helsingi, konverents ja palju mõtteid

6.-7. märts tegin ma kerge keskkonna muutuse ja sõitsin Helsingisse ajutrauma taastusravi konverentsile. Rong väljus kell 7.38 ning õnneks oli mul rongijaama vaid u 10 min tee jalutades. Rongist ma maha ei jäänud ning jõudsin isegi mõni minut enne rongi kohale. Kes mind teab, siis see on päris hea saavutus sellisel varajasel tunnil. Kuna ringipilet maksis 18,60€, siis ronist maha jäämine ei olnud aksepteeritav.

Rong oli eriti luks. Iga istme juures pistikud ja mugavad toolid (koos kaelatugedega!) ning vagunis oli ka paar ekraani, kus näidati teateid. Enne igat peatust öeldi ka mis peatus on järgmine ning mis kell sealt rongijaamast teised rongid väljuvad ja kuhu. Seda siis nii soome, rootsi kui ka inglise keeles. Mis on hea kui sa pead ümber istuma ja edasi sõitma kuhugile. Minu teekond oli 220 km pikkune ja kestis vaid 1:58 h. Tallinnast Tartusse on rongiga lühem maa ja ajaliselt pikem sõit, mistõttu see sõit tundus eriti kiire.

Helsingisse, või õigemini Pasilasse (peatus enne Helsingi "Balti jaama" ehk lõpp-peatust), jõudsin kl 9.35 vm. Mul oli siis vaid 25 min aega, et jõuda Vega House'i konverentsi alguseks. Google maps ütles, et ma kõnnin sinna ca 27 min, seega minu tempos 20 min. Ma teadsin kus see hoone on, ma teadsin kuhu poole see rongijaamast jääb, ma teadsin enamvähem kuhu suunda ma minema pidin, aga ma ei teadnud täpselt mis teid pidi ma minema pidin. Lootsin enda mobla GPS'i peale, sest see on alati mind hädast välja aidanud. Tore, et see Helsingisse jõudes lolliks läks ega suutnud mind üles leida. ÕÕÕÕÕÕÕÕ!!! MIDA MA NÜÜD TEEN?! Okei, proovime tahvelarvutiga netti saada ja tee üles leida. Ah, õigus, ma olen ju Helsingis - siin ei ole tasuta wifit... Goddammit. Võib öelda, et ma olin natuke närvi minemas, sest kell tiksus ja ma ei tahtnud konverentsile hiljaks jääda. Otsustasin mingis suunas liikuma hakata ja loota, et lähen õiges suunas. Mõnesaja meetri pärast hakkas GPS tööle ja ma sain enda üle uhkust tunda, sest olin õige suuna kätte võtnud. Nüüd vaid tõstsin tempot. Kohale jõudsin paar minutit enne kl 10't, sain oma nimesildi ja esitluste materjalid. Tegin targa ja tähtsa näo pähe, läksin istusin maha ja hakkasin tarku inimesi kuulama.

Konverentsi korrektne nimi oli muidu "INSURE Program: 20 years. Symposium on Holistic Neurorehabilitation after Traumatic Brain Injury. Disordered mind, unbalanced body and wounded soul." Sinna oli kokku tulnud ligi 110 inimest 7 erinevast riigist - Soome, Taani, Holland, UK, USA, Eesti ja Saksamaa. Kuigi soomlased moodustasid enamuse, räägiti ja esineti seal inglise keeles. Jee! Põhiliselt olid esitlused väga huvitavad, mõni üksik oli igavam. Kas siis teema või esineja pärast (mõni rääkis kas vaikselt või väga aeglaselt/rohkete mõttepausidega, mistõttu oli kohati raske tema juttu jälgida). Minu lemmikud esinejad olid USA esineja George Prigatano ja Taani esineja Frank Humle. Mõlemad rääkisid väga huvitavalt ja kaasahaaravalt ning panid mõtlema - nii erialaselt kui ka isikliku elu vaatenurgast. Nende esitluste ajal ma ka kulutasin kõige rohkem pastaka tinti, sest mõtteid ja ideid tekkis nii palju. Teine põhi asi konverentsil olid kohvipausid. Need olid pmt iga 1 kuni 2 tunni tagant. Kohvi-kohvi-kohvi. Mul ei olnud selle vastu midagi, sest noh, tasuta kohvi! Süüa sai ka. Väga head sööki kui aus olla (lõhe lasanje, mmmm). Esimene päev lõppes pmt kell 16.30 kui algas "get together buffee", kus ma väga kaua ei olnud, kahjuks. Kuna ma ei tahtnud seal väga loner'it mängida, siis otsustasin kesklinna kõndida ja seal loner olla. Ehk käisin niisama poodides, et aega sisustada. See õhtune jalutuskäik oli tegelikult meeletult mõnus. Kuidagi selline rahustav ja muidu hää. Aa ja hiljaõhtul valitses Helsingi üle ka selline karm udu. Ma ei tea, kas see pilt on piisavalt illustratiivne, aga Stadion hosteli torni tippu igastahes näha polnud...

Ma ööbisin Stadioni hostelis, mis oli Vega House'ist 400m kaugusel ning mille öö maksis 3€ vähem kui mu rongipilet. Hea tehing ütleks! Ööbisin sellises dormitory ehk ühika taolises toas. Peale minu oli seal veel 2 tüdrukut (voodikohti oli 9'le). Üks neist norskas rämedalt. Kui ma poleks kõrvatroppe kaasa võtnud, siis ma poleks vist seal üldse magada saanud. Wifi seal õnneks oli, aga ainult söögiruumis ja "diivanite ruumis" aka admini laua juures. Aga vähemalt sain kirju lugeda-saata ning facebookis inimestega (loe: Kerliga) vestelda. Olin endale ka linnas käies väikse õhtusöögi ostnud - coleslaw'd. See on pmt porgandi-kapsasalat jogurtikastmes vm. Kilo hind oli ca 9€ (APPI!!), aga ma ei raatsinud midagi muud osta. Hostelisse jõudes muidugi ostu kahetsesin, sest 1) see oli kallis, 2) ma oleks võinud osta pigem paki nuudleid ja hosteli köögis need valmis teha ning 3) see salat oli käärima läinud, seega raha läks raisku. Pidin pool oma hommikusöögist nahka pistma, et öösel magada saaks. Hostel oli ka väga hipsterlikult ära renoveeritud ehk seinu kaunistasid rändomaarsed maalid. Mõned näited, millele olen omavoliliselt pealkirjad pannud:

"Ms Treehead"

"Jõujunni petlik tugevus"

"Gay seahorse"

Teine konverentsi päev oli lühem ja sama huvitav kui esimene. Võib-olla natuke vähem huvitavam kui esimene, sest oli vähem esitlusi, samas aga Prigatano (USA esineja) tegi reedel 2 esitlust. Seega ei teagi, mõlemad päevad on ikka üsna võrdsed. Sai jälle kohvi ja lõunat ja veel kohvi. Aga mis oli kõige toredam, oli see, et hommikul sai enne esitluste algust kohvi ja mini crossante ning ma ei pidanud leppima faktiga, et mu hommikusöök võib koosneda ainult ühest Kismetist. Oh joy! Konverents lõppes kl 15.30. Ma võtsin veel tassi kohvi enne kui kesklinna poole liikuma hakkasin. Kõigepealt pidin üles leidma Helsingi (kesklinna) rongijaama, et rongile pilet ära osta. See oli niiiiiiiiiii suur. Tõsiselt suur ikka! Ja rahvast oli seal nii palju, et mul tekkis kerge ärevus sisse (note: mulle ei meeldi väga rahvarohked kohad). Lõpuks leidsin piletiautomaadi üles, kus sai siis endale meeldivama istekoha ka valida (hehe). Pilet jälle 18,60€. Nüüd oli mul u 4h aega rongi väljumiseni. Ma ei osanud enda aega muud moodi sisustada kui poodidesse minemisega ning kuna mul oli ka paar soovi, siis sai ka neid otsida. Neid asju ma ei leidnud, mida otsisin, aga ma leidsin hoopis midagi muud, midagi paremat.

Nimelt ma olin juba enne Soome tulekut ühtesi kindlaid jalanõusid (baleriinasi) soovinud-tahtnud. Lappeenrannas ma neid leidnud polnud ning kuna uus hooaeg hakkas peale tulema, siis olin juba leppinud sellega, et ei saagi neid. AGA õnn naeratas mulle, või noh, peaaegu naeratas, ning ma leidsin need Aleksi 13 poest. Ainult et 1 number liiga väike. ÕÕÕÕÕÕ!!! Küsisin müüja käest, et ega ta ei oska öelda kust ma 39 numbriga neid leiaks. Ta ütles, et Jumbost ja Tikkurilast. Jumbost?! No.. ei. See oli minu asukohast pmt sama kaugel (kui mitte kaugemal) kui Ülemiste keskus on Rocca al Mare keskusest. Ja kuna mul oli sel hetkel 1,5h rongini siis ma poleks sinna ka enam jõudnud. Soovitas siis ühtesi teisi poekette ümbruses vaadata. Käisin vaatasin suure tuhinga need läbi - ei midagi. Käisin veel paaris kohas, mida ta ei maininud. Ikka ei midagi. No kurat küll. Juba hakkasin lootma. Aga vot siis naeratas õnn mulle ja ma LEIDSIN! Jeee! Ma olin päris õnnelik. Nii õnnelik lausa, et ma ei pannud tähele, et ma olin enda konverentsi mapi koos materjalidega juba ammu Aleksi 13 poodi ühe tooli peale jätnud. Lol, udupea. Selle ära kaotamise ma muidugi avastasin alles siis kui ma tagasi Lappeenrannas olin. Oijah :D. Õnneks aitas kursaõde Hedi mind välja ja läks sellele järgi. Aitäh-aitäh!
Tagasisõit Lappeenranta läks ka päris ruttu ning kahju, et väljas pime oli selleks hetkeks kui ma sõitma hakkasin. Vaguni teiselt korruselt oleks päevasel ajal kindlasti väga ilus vaade.... Jah, ma sõitsin rongi TEISEL KORRUSEL! Omgomgomgomgomgomg! Siiras lapserõõm valdas mind. See oli nii põnev ja nii huvitav ja nii uus ja nii tore. Enamus ajast olin nägu vastu akent. Ma ei hoolinud sellest väga, et ma midagi ei näinud, sest põnev oli ikkagi. Teine korrus.. rongil. Ossaaaa. Ma oleks tahtnud pilti teha aknast välja, aga mis ma endast ikka pildistan... Seega peab leppima pildiga, mis on tehtud rongist väljas ja uskuma kui lahe see sõit olla võis. :)

Lõpetan postituse natukese tõsisemal teemal ja mõttel.
Frank Humle näitas enda esitluse ajal üht videot mehest, kellel oli olnud insult ning nüüd läbis füsioteraapiat kõnni parandamiseks. Video eesmärk oli näidata 12 nädala jooksul toimunud arengut. Mis tõesti oli hämmastav. Kui mees suutis esimesel nädalal 6 min kõnni testis kõndida max 3,6 km/h, siis teraapia lõpuks ta jooksis 8 km/h. Tema jooksu tehnika ei olnud küll ideaalne, aga ta jooksis, mis oli tema jaoks oluline. Miks? Sest enne teraapia algust, kui füsio oli ta käest küsinud, mis on tema eesmärk, mida tema tahab. Siis mees oli vastanud, et ta tahab oma lastelastega koos joosta ja mängida. See oli tema jaoks suur motivaator. Just see eesmärk sundis teda sisimas paranema ja rohkem pingutama. Motivatsiooni leidmise olulisuse teema läbis mitme esineja presentatsiooni. Patsiendi paranemise ja arengu ning efektiivse teraapia jaoks on oluline, et ta, patsient, teaks milleks ta seda teeb. Mida see trauma/õnnetus/haigus/puue on tema elus muutnud. Mida ta enam teha ei saa. Miks ta ei saa. Kuidas ta enda olukorda muuta saaks. Kuidas ta saaks leida viisi kuidas edasi teha neid asju, mida ta varem tegi. Millega edaspidi tegeleda tahab jnejne. Motivatsiooni leidmine on oluline ning vajadusel peab terapeut aitama seda leida. Ma arvan, et see mõte, see idee, ei kehti ainult teraapias, vaid ka üleüldse elus. Mis on sinu motivaator? Mida sa tahad saavutada? Mind pani küll mõtlema.
Seal konverentsil sai tegelikult nii palju mõtteid, et selle jaoks peaks tegema eraldi postituse, mille ma võib-olla ka hiljem teen. Näiteks siis kui praktika läbi on ja Eesti poole tagasi sõidan. Äkki saan vahepeal veel häid mõtteid-ideid.

Päikest teile! :)

Motiivi

Viimased kaks nädalat on mul möödunud ülikooli füsiode praktikanurgas ehk Motiivis toimetades. Motiivi juhivad 2 asjapulgast naist - Hanna ja Elina. Mõlemad on väga toredad ja abistavad. Neile "alluvad" viimase aasta füsiotudengid. Ma ütlen alluvad jutumärkides kuna tudengid saavad ise otsustada, milliseid rühmi/üleandeid/patsiente nad võtavad ning neil on vaba voli omal ajal asju teha (ehk kui sul on vaja mingi päev kodus olla, siis so be it). Ise vastutad, selle eest et oma tunnid, asjad ja kohustused tehtud saaksid. Aga ma pole siiani veel märganud, et keegi neist seal räme looderdaja oleks, sest alati kui ma sinna läinud olen, siis keegi, kas toimetab paberimajandusega, arvutis aruannete/dokumentite täitmisega, rühmatundide ette valmistamisega. Mulle meeldib see ruum. See on nagu füsiode Oma (!) ruum, mis on nii mõnus. 

Esimene nädal käisin ma koos teiste füsiodega Etelä-Karjalan pelastuslaitos (Lõuna-Karjala tuletõrje- ja päästeteenistus) FireFit testingut tegemas. See on tuletõrjujate füüsilise võimekuse iga aastane testimine. Testitakse takistusraja läbimist (täis varustuses), VO2 max saavutamist (maksimaalvõimekust pmt) ja  lihasvõimekust. Ma sain siis viimase testimisel kaasa aidata. Mehed pidid suruma minut aega rinnalt 45kg (minimaalne oli 18x/min), tegema vähemalt 5 lõuatõmmet, minut aega kõhulihaseid (>29x/min) ja minut aega kükke 45kg kangiga (>18x/min) ning iga ülesande vahel oli 5min puhkepausi. Üleüldine tendents oli, et suurema vanusearvuga tuletõrjujad tegid ära vaid miinimumi (ning minuti lõppu oodata ei viitsinud), pakutud puhkepausist väga ei hoolinud ja olid ka kergelt "ma-ei-pea-end-kellelegi-tõestama-miks-ma-siin-olen" suhtumisega. Nooremad aga tahtsid aga enda võimekuse proovile panna - tegid terve ülesande aja täis, said enamasti kõige kõrgema taseme tulemuse, tegid ka puhkepause (kuigi vahel ei viitsinud tervet 5 minutit oodata) ja olid rõõmsameelsed. Mõni ka viskas nalja. Näiteks üks neist sai aru, et ma olen spioon ega polegi päris soomlane (ilmselt mu puoli minuti kõlab veel võõrapäraselt) ning küsis, kust ma päris olen. Teada saades, et ma naaberriigist, ütles mulle: "Tere hommikust!" Uuris veel kuidas igasuguseid sõnad eesti keeles on, nagu näiteks tuletõrjuja ja tagumik. Nendest ta koostas väga oskuslikult lause: "Tere hommikust, tuletõrjujad! Teeme pepuharjutusi." Jah, ma ütlesin talle, et tagumik on eesti keeles pepu. Miks? Ma ei tea. Ma oleks võinud öelda tagumik või tuhar või kannikas või perse või istmik või misiganes, aga ei, ma ütlesin pepu... Needless to say, et ma hakkasin selle lause peale punastama ja itsitasin teistega kaasa. Vähemalt ma arvan, et ma punastasin. Eelmisel reedel, oma vananemispäeval, olin ma Motiivis ja pidin seda taukkojumppat tegema, mis ära jäi.. ja siis see 60-minute-butt-massage, ka ofc.

Teine nädal oli Motiivis (ja terves ülikoolis) vaikne, sest sommidel oli vaheaeg. Neil pole vaheaeg mitte ainult lastel vaid ka täiskasvanuel, et nad saaksid oma põngerjatega kvaliteetaega veeta. See muidugi tegi mu ujumistreeningud kergelt põrgulikuks, sest ujulas oli nii palju inimesi... Ja mulle ei meeldi, kui ma pean 2 või enam inimesega ühte rada jagama, sest ajalugu on näidanud, et ma ujun neile sisse/peale/otsa (vastavalt ujumisstiilile siis). Positiivselt võttes saan ma siis alati oma "anteeksi" hääldust harjutada. Siiski-siiski suutsin ma oma "Ujun veebruari lõpuks tunniga ära 3km" eesmärgi ära täita. Sain sellega juba esmaspäeval, Eesti sünnipäeval, hakkama, seega mõned päevad enne kuu lõppu sain ülesande täidetud (YATTA!). Nüüd peaks uue eesmärgi võtma - 3,5km/h?

Igastahes, kuna ülikoolis valitses kõle vaikus, siis polnud Motiivis väga midagi teha paar päeva ning selle asemel kirjutasin kodus lõputööd. Asjalikumal päeval sain, aga Elinaga koos Imatrasse (üks linn siin lähedal) sõita, et sealseid tuletõrjujaid testida. Need olid ka sellise "tavaiks, teeme kähku testimise ära" suhtumisega. Välja arvatud kaks vanemat härrat, kes siis semulikult omavahel võistlesid, et kes parema tulemuse saab (minu testitav oli parem, ajee). Seal sai siis paar tundi toimetatud, vahepeal kui vaiksem hetk oli ja testitavaid polnud, siis mida muud füsiod ikka tegema hakkavad treeningvahendeid täis ruumis, kui ainult lihast kasvatama. Tüüpiline :D. Tagasi Lappeenranta sõites sain Elinaga vesteldes teada, et ta on käinud Hiinas praktikal, tahab külastada Jaapanit, leiab et Totoro on armas ning on Totoro filmi mitu korda näinud, talle meldivad ka teised Miyazaki filmid, talle meeldib minu tehtud Marinale kingitud muppet (näitasin talle pilti sellest) ja et ta on päris awesome inimene. I was like "I think I have found a friend!"

It was a good day.

Tähelepanu! Treeningu lõppedes pane raskused tagasi oma kohale!

ja selle all - Jaksad veel tõsta!

Ühesõnaga, kui oled väsinud, tee edasi - sa jaksad küll! ;)

Leenu sai 22!

Sünnipäev algas nagu tavaline päev, ainult et ema saatis mulle hommikul ruttu-ruttu sõnumiga õnnesoovid. Selle järgnesid facebook'i teated sõprade poolt.. ja nii terve päev. Tore oli neid õnnesoove saada, eriti aga sõnumeid ja isegi üks kõne (aitäh, Silver! See oli väga armas! :)). Väga vahvad olid ka need pildid, mida mõned kallid sõbrad koos õnnesoovidega jagasid. Need tõid tagasi meelde head mälestused ja ka naeratuse mu näole. Korra tegi ka natuke kurvaks, sest oleksid tahtnud sünnipäeval enda sõpradega koos istuda, pitsat süüa (traditsioon siiski) ja õudukat/Star Warsi vaadata (ka traditsioon). Aga ei ole hullu, saab selle järgi teha, kui Maarjamaale uuesti jala maha panen. 

Sain enda sünnipäeval ka natuke asjalik olla. Pidin hommikul kella 9.30ks kooli minema, et üheks asjaks ette valmistuda. Nimelt ma pidin kell 10 live video stream'i teel terve ülikooli (nii ametikõrgkooli kui ka tehnoloogia ülikooli) töötajatele tegema taukojumppa't (nö vahetunni trenni) kaelale ja õlavöötmele. Terve eelneva õhtu olin enda soome keelt ja kogu värki harjutanud ning olin üpris enesekindel endas, et ma täitsa läbi ei põrugi selles. Väike närv oli sees, aga eks see käi asja juurde. Kõige pealt pidi saama veebikaamera, mikrofoni ja vastava programmi, mille teel kogu asja edastatakse, tööle. Selleks hetkeks, kui füsiodega avastasime, et see programm tahab täielik jobu olla, oli meil veel u 20 minutit aega kuni ma juba kõigile "Hyvää huomenta" pidin ütlema ja õlaringe tegema hakkama. Ei ole hullu, aega veel on, küll korda saab. Kutsuti ITi-mees ka kohale (kuigi ma oleks pigem tahtnud vennale helistada, sest sellel iti-mehel polnud piisavalt pikka patsi). Kahjuks ITi-mees ei saanudki seda programmi õigeks ajaks korda ning mul jäid õlaringid ja kaelavenitused tegemata. Kahju ausalt öeldes. 2 tundi ma siis istusin seal ja rääkisin niisama füsiodega. Nad uurisid Eesti ja eesti keele kohta. Üks neist oli tuttav lauluga "Sidur pidur gaas gaas", mis oli üllatav. Samas see poiss ei teadnud mida need sõnad tähendavad. Ürita siis seletada sõna "sidur" soomlasele inglise keeles, kui sa ise ka vist päris täpselt ei tea, mida see tähendab. Lasin neile Öökülma "Viskit", sest kui asi läks veidrate/humoorikate eesti laulude juurde, siis seda peab kindlalt mängima. Jällegi, ma pidin laulu neile ära tõlkima - tuli välja, et ka inglise keeles on see laul väga naljakas. Nad uurisid ka mu soome keele oskuse kohta ning siis ma sain särada oma söögi sõnavara oskustega - haluatko perunoita/makkara/kahvi/maito? jne. Kell 12 oli mul üks massaaži klient, kes kurtis m. piriformise valu, seega ma sain teha tund aega tagumiku massaaži (ma ei kujutanud enda sünnipäeva küll sellisena ette). 

Peale seda läksin koju ja jätsin ujumise ära, sest olin end pmt terve nädal kehvalt tundnud (tuli välja, et üks mu toiduainetest mürgitas mind). Kodus ootas mind šokolaadikook, Ingmani maasikajäätis, glögi ja legomehike (sünnipäeva kink vol 2). Ütleme nii, et see kõik oli väga-väga hea. Vaatasin ka filmi "The Shining" (jah, ma polnud seda siis veel näinud, aga nüüd olen.. nii et, shhh!). Hea tore oli. Mõni võib arvata, et see tundub jõle üksildane vms, aga ei olnud - mulle meeldis isegi vahelduseks :).

Laupäeval tulid mulle külla, ei keegi muu kui, EMA, VENNA JA KRISTIN! Omgomgomgomgomg. See oli nii-nii-nii armas ja tore ja vahva ja super lahe neist, et mulle siia Soome külla tulla. Sai tellitud ka terve hunniku toitu kingiks, seega nüüd ma ei pea enam muretsema, kas tasub 12€/kg juustu siin osta või mitte, sest mulle toodi 4 pakki juustu (ossa. raisk.) ja 3 latti suitsuvorsti ja kohvi ja putru ja mahla ja šokolaadi ja kõike-kõike veel. Ma olin nende küllatulekust niivõrd ärevil, et algul asju lahti pakkides väga ei pannudki tähele kui palju seda sööki tegelikult on.. aga no seda on üli palju! Sain ka kingiks ühe paari kõrvarõngaid, mis on väga ilusad ja 2 peavõru ning tädilt õnnitluskaardi krõbisevaga. Minu vananemist tähistasime kohalikus aasia restoranis Tang Capital, kus me sõime rämedalt sushit. Nagu ulmeliselt palju, ma arvan, et nelja peale läks nahka vähemalt 100 sushit kui mitte rohkem. Seal oli selline all you can eat buffee, seega me ei hoidnud ennast tagasi. Sushi oli seal tõsiselt hea, ma arvan, et enne kui Lappeenrannast ära lähen, käin sealt veel korra läbi. Pärast läksime Prismasse. Ostsime mulle veel süüa, sest miks ka mitte ning venna ja Kristin leidsid ka endale sealt midagi asjalikku. Siis tulime minu juurde ühikasse, tegime kohvi ja teed ning sõime Kristini tehtud küpsiseid. Väga mõnus oli kõik! Kahju ainult, et mul siin lauamängu ei ole... Ühe mängu oleks küll tahtnud nendega teha. Rääkisime paar tundi juttu kuni u kella 20 aeg nad ära läksid, sest pidid edasi sõitma Erja (peretuttav) juurde öömajale. Nad olid lubanud talle külla minna ning neil oli plaan järgmisel päeval IKEAsse minna. See oli väga vahva ja tore päev ning mul oli üle pikaaja südames hea soe. Mul on väga kallis ja armas pere! :)

Väga vabandan, et seekord nii vähe pilte on, aga laupäeval oli nii lahe, et ei tulnud pähegi pilti teha (kuigi mul oli koguaeg kaamera kotis kaasas). Seega, siin on pilt minust ja Totorost - soovime teile ilusat kevade algust! Olge kallid ja mõnusad! :)

Minna ja lagritsajäätis

Oeh, ma olen ikka väga aeglane/hiline kirjutaja vist. Aga noh, ei saa väga parata kui koguaeg miskit teha on.

Laupäeval oli mul lausa nii tegus päev, et ma ei jõudnud isegi õppida ega midagi. Väike hommikune rutiin - võimlemine, pesu, hommikusöök (pudru, võiku, kohv/tee) ja Digimon kõrvale -, siis jõusaal (ai, mu hamstringid annavad ikka veel tunda, appi!), poes käik (ostsin endale varajase sünnipäeva kingi), koju sööma, Prismasse ja siis Minna juurde külla. 

See kodus söömine ja Prismasse minek läks kõik väga kiirelt. Nimelt pmt jooksin kodust nii välja, et põsed olid veel toitu täis. Leppisime Eeva-Liisaga kokku, et saame Prismas kell 16.30 kokku (ma väljusin kl 16.12). Prisma ise on 22min ja 32sek jalutuskäigu kaugusel.. või noh, umbes nii. Jäin oma 5 min hiljaks. Sel aja jooksul jõudis Eeva-Liisa käia juba korra Alko poes (jah, vägijookide poe nimi ongi Alko pood, see ei ole släng) ja lasta mul hetkeks arvata, et ma saan teeselda, et ma ei jäänud hiljaks. Siiski-siiski, me tulime Prismasse jäätist ostma... ja šokolaadi (8€/kilohind!!! Ma võtsin endale kohe ühe suure tahvli). Ostsime ka Minna tütrele väikse kingituse, et ta meid, võõraid, ei pelgaks. Infoks siis, et Minna on ka füsio tudeng, kellega me tutvusime Armila haiglas (ma olen teda muidu varem ka maininud, aga noh, ega kõik ei peagi meelde jääma) ning tal on 5-aastane tütar. Käisime ka Eeva-Liisaga Alko poest läbi ja ostsime veini, sest tal oli sünnipäev (palju õnne, Eeva-Liisa!).

Minna juurde jõudsime pool tundi hiljem kui oli plaanitud (ups!). Minnal on väga armas kodu minu arust. 2-toaline, eramaja 2. korrusel. Mu üllatus oli suur kui sain teada, et Minna tegi meile ka süüa. Ning mitte lihtsalt süüa, vaid TORTILLASI! Väike plikatirts mu sees hüppas rõõmust. See köögilaud oli see, mis vihje andis. Ma pärast kahjuks, meie suurest feast'ist pilti ei teinud, aga ütleme nii, et see oli maagiline. Lihtsalt, maagiline. Erittäin hyvä ateria! Õnneks ma olin tark ning arvestasin, et peab ka jäätise jaoks ruumi jätma. Otsime Eeva-Liisaga 2 jäätist - vaniljejäätis lagritsaga ning piparmündi-vanilje-šokolaadi trio. Ma pistsin põhiliselt seda viimast nahka, aga Minna ja Eeva-Liisa julgustasid mind ka lagrista oma proovima. Ega ma eriti ei tahtnud küll, aga kuna nad kinnitasid mulle, et see on magus lagrits, siis küll see mulle meeldib ka. Mhm, ega see paha lapse krimpsutav nägu tegemata ei jäänud kui paar ampsu võetud sain. Muidu oli see normaalne, aga kui lusika peale ainult see lagritsasisu jäi siis...õõõõõõ, väga õõõõõ.

Minnal on selline vahva ergonoomiline istumisalus kodus, mis on siis nagu tasakaalulaud, ainult et istumiseks. Selle all on selline kera, mis muudab istumise ebastabiilseks, seega natuke pead ka vaeva nägema selle peal istudes. Mulle meeldis see nii väga, et mõtlesin, et ostaks endalegi. Kahju ainult, et see 150€ maksab.

Pärast sai natukese telkut vaadatud ja jutustatud. Uurisime Minna abikaasa kohta. Saime teada, et ta on nüüd mõnda aega elanud ja töötanud Tais. Minna küsis meilt ka igasuguseid asju.

Minna: "Do you know who is appi?"

Mina: "No, but I know who is Aku Ankka." (Donald Duck, juhul kui keegi ei tea)

Minna hakkas naerma ja seletas, et appi on äi. Mille peale me hakkasime Eeva-Liisaga naerma. Enda arust sain kogemata hea naljaga hakkama :D.

Näe kui tore meil oli! Sünnipäevalaps ka rõõmustab. Algul küll ei tahtnud, et temast pilti tehakse, aga eks see väike vein muudab vahel kõigi meelt :D. Minna juures oli meil väga tore ja lõbus. Hea oli üle pika aja jälle seltskonnas olla. Loodetavasti tuleb meil varsti jälle selline istumine. :)

Peale selle, et soomlased ärkavad vara, lähevad nad ka vara magama. Kell 22 hakkasime Eeva-Liisaga oma kodudesse liikuma, sest Minnal tuli tuduaeg peale. Eeva-Liisal oli umbes 40min tee koju, mul 5 min. Ei kurda. Õhtul üritasin veel asjapulk olla, aga vaatasin hoopis anime'd ja lugesin miskit.

Lõpetuseks ka väike pärl Minna kodust :)

Patsient

Neljapäeval oli mul vägagi teistsugune koolipäev. Nimelt ma sain mängida patsienti kahele emergency nurse tudengile. Õppejõud ütles, et need tudengid ei tea sellest simulatsioonist midagi ning arvavad, et peavad vaid ühte nukku jälgima. Mu ülesanne oli mängida turisti, kes oli autoavariis ning mul oli käsivarrel sügav haav, whiplash (kaela nihestus), kõhuvalu ja korralik šokk. Okei, paneme kõik Mart Kampuse poolt õpetatud oskused proovile. Ainult, et ma sain natuke rohkem stage prop'e kui näitlemistunnis.

Selleks, et mu käel olev haav tunduks reaalne sai võltsverega mängida. Väga khüüüül. Arja (õppejõud) ütles, et see tuleb väga raskelt maha, mistõttu tuleb enne nahale paksult kreemi panna. Ma muidugi ajasin seda verd enda käel igale poole (ka sinna, kus kreemi ei olnud), et äge oleks. Sel hetkel ma arvasin, et selle värvi maha saamine on nagu akrüüli maha pesemine. I have never been more wrong. See värv pmt imbus mu naha sisse ning isegi peale lõputuid käte pesemisi ja küürimisi oli mu käsi ikka punane. Nagu oleks peediga mänginud vm. Alles 2 päeva hiljem tuli see maha...

Õpperuumist ehk mängu intensiivpalatist oli eraldatud jälgimisruum, kus oli 5 monitori, millelt sai jägida õpperuumis toimuvat. Seal oli ka mikrofon, et ruumis olijatega suhelda ja käsklusi/infot anda. Klaas, mis neid eraldas oli, nagu igas politseifilmis nähtud, ühepoolne peegel. Monitorilt on näha kuidas Arja valmistab tudengitele nukku ette.

Lõpuks tuli hetk kui ma pidin oma grand entrance tegema. Üks tudengitest vedas mu sisse, rääkis (üllatunud) simulatsiooni tudengitele, et "leidis" mu maanteelt, olin autoavariis, "hän ei ymmärrä suomea" (ta ei saa soome keelest aru) jne. Tudengid targad küsisid, kas ma inglise keelt mõistan - "a little". Panid mu voodile istuma ja üritasid asjapulgad olla. Oli arusaada, et neil võttis aega, et välja mõelda mida teha. Seletasid seal omavahel, ma üritasin vahepeal ära minna, nad pidasid mu kinni jne. Lõbus oli. Aegajalt ka küsisin neilt eesti keeles küsimusi, mille peale nad vaatasid mind suurte silmadega - see oli nii naljakas :D. Siis kui nad midagi tegid, siis nad seletasid mulle inglise keeles, mis toimps. Kahjuks jäi patsiendi examination kesiseks ning ma pidin neil ise vihjeid andma, et mul on ka muid tervise probleeme peale ilmselge käehaava (millega nad ka tegelesid liiga vähe... isegi ma sai sellest aru). Ei tea, kas nad kartsid mind puudutada vm? Simulatsioon lõppes sellega, et üks tudengites pani mulle kanüüli ja tilguti külge. Nagu for real. Ma olin kergelt üllatunud, et ta julges seda teha. Aga "kõva mutt" nagu ma olen, polnud ma selle vastu.

Õppejõud jäi mu patsiendi teesklemisega rahule ja ütles, et täitsa usutav oli. Seega, hästi! Pärast sai klassiruumis terve rühmaga koos simulatsiooni üle arutatud - positiivsed ja negatiivsed pooled. See oli väga vahva.

Veel üks hea mälestus sellest praktikast juures :).
PS. Särk on "patsientide" kapist võetud, et ma enda riideid verega ära määriks.

Pidätä pissa, pidätä pieru

Hetkel on mul enamvähem vaikne nädal, sest juhtus nii, et Armila taastusravihaigla ja järgmise praktikakoha vahele jäi üks vaba nädal. Õnneks sai selle kuidagi ikkagi (asjalikult) ära sisustatud.

Esmaspäeval käisime Eeva-Liisaga Etelä-Karjalan keskussairaala's (Lõuna-Karjala keskhaigla) ühe füsioterapeudiga kohtumas. Sari rääkis meile sellest, millega ta seal tegeleb ning milliseid patsiente ta vastu võtab. Ta näitas ka enda kabinetti, mis oli suhteliselt väike, aga samas privaatne, mida tal just enda valdkonna juures vaja ongi. Nimelt ta tegeleb patsientidega/inimestega, keda vaevab inkontinentsus (põiepidamatus). Ta uuris mida me sellest ja selle füsioteraapiast juba kuulnud oleme jne. Ma ütlesin talle: "We had a very strict teacher, so she made us learn EVERYTHING." Seega ma olin juba enamus ta jutuga sina peal. Sellest hoolimata oli ta seletamine ja jutt täiega huvitav ja kaasahaarav. Ta rääkis väga ilmekalt ja innukalt ega häbenenud ka visuaalseid näiteid tuua ning grimasse teha inimestest, kes käivad tühja põiega vestus kust välja pressimas. Väga lahe inimene, tõsiselt! Vahepeal sai ikka korralikult naerda, kuigi ta ütles (ja me ka teadsime), et see on tõsine asi ning iga inimese jaoks, kellel see on, muret tekitav. Aga see, et ta oli nii lustakas, oli tore, sest see tekitas uskumuse, et see probleem on ka kergelt lahendatav (mis see ka tegelikult on).

Ta ka õpetas meile harjutusi ning ütles kuidas ja millal neid teha tuleks. Funktsionaalsed harjutused for the win! Ehk siis lamades lihaseid treenida on mõttetu ning pigem kohapeal hüpeldes või ringi kõndides samal ajal pinguta vaagnapõhjalihaseid ehk "pidätä pissa, pidätä pieru" (hoia kinni kust, hoia kinni peeru) nagu ta ütles. Üldse on mõttetu öelda kellelegi "aktiveeri enda vaagnapõhjalihased" kui nad pole anatoomiat õppinud põhjalikult. Sest ega keegi ei saa aru mida sa mõtled selle all...

Sari näitas meile ka inkontinentsuse treeningvahendeid, mis olid rohkem naistele vast mõeldud, kuigi mehed saaksid ka vist neid kasutada. Natuke raske on seda kõike kirjeldada, aga see treeningvahend nägi välja nagu tampoon, ainult et see oli raske (paarsada grammi ma pakun). See tuleb siis vagina'sse sisse lükata, hoida lihastega sellest kinni ning üritada nöörist/paelast tõmmates seda välja saada.

Viimane asi, mida me seal nägime oli vaagnapõhjalihaste aktivatsiooni registreerimise masin-aparaat, mille abil sai näha kui tugevad su pissipidamise lihased on. See oli ausalt öeldes päris huvitav. Ma seda ei proovinud, aga Eeva-Liisa proovis küll. Naljakas oli monitorilt vaadata kuidas "lihasaktiveerimise joon" jookseb.

Siit monitorilt on siis näha, kui kiiresti toimub lihaskativatsioon ja lõõgastus. Eespool on ka näha neid treenigvahendeid, millest ma rääkisin.

Väga põnev oli! :D

NB! Ära lase patsiente välja!!

Esimene ametlik praktika nädal möödus vägagi huvitavalt, naljakalt ja ka kohati segadust tekitavalt. Esmaspäeval sain kell 8.30 Armila taastusravihaiglas kokku ühe kohaliku füsio tudengiga, kes oli seal praktikal ning kes siis mulle ja Eeva-Liisale tuuri tegi. Lisainfo: Eeva-Liisa on füsiotudeng Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist, kes ka siia lõpupraktikat tegema tuli. See haigla on hiiglaslik. Juba esimesel päeval oli tunne, et ma pean nagu labürinti läbima, et jõuda ühest kohast teise. Siiski nädala lõpupoole sain aru, et see ei ole siiski nii hull. Haigla ise on muidu kena ja tundub täiesti vinks-vonks. Väljaarvatud muidugi see koridor, mis sööklasse viib ja kus põrandas augud/kraatrid on. Sööklas saab seal muidu päris head toitu ning üliõpilased saavad ligi 3-5€ võrra soodsamalt seal süüa (ehk päevapraad on 2,60€ - Tartu kesklinna kohvikute päevakad tunduvad nüüd kallid.. :D). Söögihinna sisse läheb ka jook (omal valikul kas piim, keefir, kali, vesi või siis KÕIK), unlimied supply of bread ja, muidugi, kohv. Kahju, et magustoit hinna sees pole...

Esimene päev olime 6. osakonnas, kus on dementsed ortopeedilised haiged ehk puusa/reie murdudega inimesed, kes ei mõista kus nad on, kes nad on, mis päev täna on. Okei-okei, tegelikult nii hull olukord seal ka ei ole, aga väga lähedal sellele siiski.. kahjuks. Ülejäänud haiglaga ühendavad uksed ning personali uksed on lukus ning need peab enda järgi ka kindlalt sulgema, sest muidu võib mõni meelesegaduses patsient rändama minna. 

Ehk siis "Sulge uks. Tähelepanu. Ärge laske patsiente välja!" Ma ei ole kindel, kas ma peaksin natuke piinlikust tundma, et ma seda esimene kord nähes (sisimas) naerma hakkasin ja natuke ka omaette selle üle itsitasin. Igas palatis on tahvel, kus iga päev uuendatakse ajalist infot (mis päev, kuu, aastaaeg jne). Ka koridoris on paar sellist. Algul oli natuke raske kõike seda omaks võtta, aga päeva lõppedes olin ära harjunud. Tädikesed ajasid seal päris head juttu - üks paremini kui teine. Seega endal oli ka lõbus nende tegemisi ja jutte jälgida. Üks "diiva" seal sebis mehi seal hoolega. Ega ma väga hästi aru ei saanudki, kas see naine on segaduses või on need mehed, kellega sebitakse. Muide, selle naise abikaasa tuli teda pärastpoole vaatama, et mis tal teoksil... Oijah, mul oli kohati päris piinlik selle naise pärast. Aga ta on dementne, seega ta ei saa sinna midagi parata? Nalja sai seal ikka päris korralikult. Vahel patsiendid tegid ise ka nalja seal.. Oijah, lõbus.

Teisipäevast alates pidime aga haiglas olema juba kell 8, sest füsiode tööpäev algab seal kl 7.30. OMG! Soomlased on hullud, kl 7. 30ks lähevad tööle. Nad vist ärkavad kl 5 vm. Olime 3. ehk neuroloogia osakonnas, mis oli ÜLI lahe! Seal oli korralik teraapiaruum + eraldatava ruumi osaga, et saaks arglikuma patsiendiga privaatsemalt teraapiat läbi viia. Mu juhendajaks too päev oli Kati, kes on tore ja sõbralik ning uuris, mida milliseid teste jms ma õppinud olen. Ta lasi mul ka ise natukese toimetada seal, mis oli vahva :). Kuna ühes osakonnas saab korraga olla 1 tudeng (nagu ma aru sain), siis ma olen peale Eeva-Liisat seal tõenäoliselt.

Kolmapäeval külastasime onkoloogia osakonda (vähihaigete koh), mis oli... kuidas öelda, tõi kananahaihule. Võib-olla see oli sellest, et seal oli külm (DEATH IS UPON US!!!!) või sellest, et me nägime Eeva-Liisa ja Minnaga kuidas üks teise ilma üle läinud inimene minema viidi. Väga sünge osakond. Tegime seal natuke rühmateraapiat ja siis läksime 6. osakonda üle, kus sai jälle natuke asjapulka mängitud ning edasi oligi ainult 6. osakond koos "ma-päris-täpselt-ei-tea-kus-ma-olen" patsientidega.

Aa seal oleku ajaks saime kohalikud vormid, mis on tudengitele ja praktikantidele kandmiseks mõeldud. Väga kirurgiline tunne oli...