MIKS MUL NII PALJU ASJU ON?!?!?!

Praktika on läbi, lõputöö on valmis ja Soomes olek lõppenud. Homme tulen tagasi koju. Mind ootab ees suht varajane ärkamine, kuid õnneks pole äratus kell 5 nagu siia tulles oli. Siiski ma pean jõudma hommikul süüa, pesta, viimased asjad ära pakkida, viima korterivõtme Minnale ja siis kõmpsima bussijaama, et kella 9.10 väljuva bussi peale jõuda. Õnneks elab Minna mulle lähedal ja bussijaam on ka siin samas, seega ma ei pea enda kahe kohvri, seljakoti ja fotokakotiga kaugele rändama. Tahaks tegelikult hoopis rongiga Helsingisse sõita, mitte bussiga. Sest 1) rong on mugavam ja saab vahepeal ringi liikuda kui tahtmist on ning 2) rong sõitab Helsingisse poole kiiremini kui buss. Aga rong on 10€ kallim kui buss ning mul pole väga kuhugile enda tavaari seal panna.. seega buss it is. Helsingisse jõudes on mul õnnekss 2 tundi laeva väljumiseni aega. Ma muidugi tahtsin raha kokku hoida ja otsustasin Eckerö Line'iga tulla, sest selle pilet oli mingi 15 odavam kui teiste laevade piletid. Ma ei mäleta millal ma viimati Eckerö Line'iga sõitsin, aga ma arvan, et see võis olla VÄGA ammu.

Minu elamine.

Eestisse tagasi tulekuks ette valmistumine algas juba mitu päeva tagasi, kuid korralikumalt alles eile. Pesin esimesed 2 masinatäit asju ära, mille hulgas oli ka mu kardin. Seega sain täna väga varakult ja enne äratuskella ärgata, sest mul valgus tungis julmalt tuppa. Hommikul hakkasin kohe toimetama - viimased 2 masinatäit pesu ja natuke koristamist. Kell 11 pidin ülikoolis olema, et lõpupraktika tõendid ja Erasmuse paberid kätte saada... aga kuidagi nii tüüpiline, et sain vaid ühe ning ülejäänud 2 saadetakse meiliga järgi... Oeh. Ülikoolist jõudsin koju umbes kell 13.30 ja sellest ajast saati olen ma tegelenud asjade pakkimisega. AINULT asjade pakkimisega. Ma pole veel jõudnud korteritki koristada. APPI!! Ma sain just natuke aega tagasi enda asjad ära pakitud kuidagi moodi ning pidin tegema üsna mitu otsust mida siia jätta ja mida kaasa võtta. Viimaseid 6 tundi kirjeldavad laused: "MIKS MUL NII PALJU ASJU ON?!", "ÕÕÕÕHHHH, miks see kohver kinni ei läheeeeee???", "Oh, nüüd mahtusid kõik asjad ära...kurat, kuidas see nüüd välja jäi?!", "AAPPIIIII, MIKS MUL NII PALJU ASJU ON?!", "ma olen nii väsinud..". Ma olen kohvrit kokku ja lahti pakkinud vähemalt 3 või 4 korda ja igakord tundub see Tetrise level (loe: asjade pakkimine) eelmisest veel raskem. Ja noh, ega see väga palju ka ei aita kui suure kohvri tõmbelukkude need tõmbamisjullad kadunud on. Õnneks tuli mulle nende asendamisel abiks kahvel...

Hetkel ma ei kujuta enda homselt liiklemist üldse kuidagi ette. Homme kell 17.45 olen lõpuks Maarjamaal ja saan näha enda pere. :)

Lõpetuseks pilt (või pildid) minust bakatööd kirjutamas. Ilmselgelt oli mul tööle keskendumine tasemel.

"All work and no play, makes Mari a dull girl."

Loppu on tulossa

Suurim füsiopall,
mida ma näinud olen.

Laste füsioteraapia praktika on ka nüüd tehtud ning lõpupraktika lõppenud. Kahju küll, et laste praks väga lühikeseks jäi minu pideva tõbisuse (mis pole ikka veel korralikult ära läinud) ja päris pika lihavõttepühade pärast. Pühad kestsid 4 päeva... 4 päeva! Reedest esmaspäevani. Võiks ju arvata, et selle ajaga kodus voodis passides saab terveks, agaaaa ei. Teisipäeval praktikale minnes oli küll selline terve inimese tunne, aga BÄÄM, järgmisel päeval olin haige jälle. Termomeeter näitas, et toas on hea soe, aga ma lõdisesin ikka külmavärinate käes. Sellest hoolimata oli praktika hea ja tore. Ma õppisin seal päris palju ja sain juurde uusi oskusi. Juhendaja Reetta ka kiitis mind viimasel päeval kui praktika kokkuvõtte tegime. Naljatasime, et füsioterapeudid on justkui dektektiivid, kes panevad patsiendi probleemide ja kõrvalekallete pusletükid kokku, et probleemi tekkepõhjus ja lahendus leida. Reetta ütles, et ma suudan neid pusletükke väga hästi leida ja pusle tervikuna kokku panna. Seda oli tõsiselt hea kuulda ja tegi mu tuju heaks. Tundsin, et see 3 aastat ülikoolis ei ole niisama ära istutud, vaid olen ikkagi asjalik olnud. 

Lõputöö on ka kohe-kohe valmis. Selle valmimine lükkub koguaeg edasi, sest pmt igapäev mõtlen, et võiks midagi veel juurde kirjutada või uue alateema teha või midagi muud sellist. Ükspäev olin lausa nii tark, et otsustasin peaaegu terve sisukorra ümber tõsta ja üleüldse suuri muudatusi teha. Sellega lähenes mu lehekülgede arv 50 juurde (tegelikult oli 47, aga no, ümardame üles ikka :D). Jaaa see tähendas muidugi seda, et oli vaja hakata teksti kärpimisega tegelema. Nüüd naeran enda üle veits :D. Kuid vähemalt mu töö tuleb põhjalik... ma loodan.

Where can I get one of these... cool radios?

Täna oli mõnus päev - hea soe ja päiksepaisteline. Kasutasin ka enda rõdu võimaluse ära ning istusin paar tundi päikese käes ja tegelesin lõputöö täiustamisega. Päike oli nii hea :).
Nüüd on paar päeva siin veel jäänud ja siis tulen Eestisse tagasi. Ausalt öeldes ma juba ootan seda. :)

Pikkuse mõõdupuu täpselt mulle.

Igatsus

Kui nüüd täiesti aus olla, siis ma tahan juba Eestisse tagasi. Põhiliselt süüdistaks selles seda, et mu tervis on siin Soomes olnud vahetpidamata niru. Tavaliselt jään ma harva haigeks, eriti veel peale seda kui mu mandlid brutaalselt (not really) välja lõigati. Nüüd on koguaeg mingi häda ja ma olen sellest ääretult tüdinenud. Et kogu see värk veel "vahvam" oleks, on mul vist peale pideva tõbisuse ka mingi allergia. Hommikuti ärgates aevastan ja nuuskan räigelt ning õues käies sama lugu. Isegi akent ei saa eriti lahti teha, sest mingi aeg hiljem turtsun nagu oleks pipar ninna sattunud. Muidugi kogu see on and off tõbisena olemine segab ka mu praktikal käimist ja lõputöö kirjutamist. Seda enam, et nüüd on mul viimane praks käsil ning tahaks seal korralikult kohal käia. Laste FT praks siiski ning juhendaja on ülimalt osav ja tark ning temalt on palju õppida. Ühesõnaga ei ole just väga meeldiv kogu see värk. 

Kui juba siin nõmedatest asjadest rantin, siis... ma igatsen enda koera nii-nii väga ikka veel. Tahaks talle meeletult pai ja kalli teha, aga ma ei saa. Ma ei oska hetkel ettekujutada seda, kui ma nüüd suvel kodus olen ja teda seal ei ole. Ma armastasin Ronnit nii palju.

Seekord jääb lühikeseks, sest ei ole eriti tuju kirjutada, aga oma mõtted tahtsin ikkagi kirja panna.

august 2008

veebruar 2009

oktoober 2012

august 2013

Parim koer!

18 päeva jäänud

Neuro praks sai see nädal läbi ja reedel praksilt tulles ma põõnasin paar tundi. Vähemalt ma arvan, et ma tegin uinaku, sest ma tõesti ei mäleta, mida ma reedel praksilt tulles tegin. Praks läks kokkuvõttes üsna normaalselt. Juhendaja oli kriitilisem (heas mõttes) kui trauma-orto juhendaja. Ehk hinne tuli keskpärane ning ta tahtis minult koguaeg uusi harjutusi näha. Eriti valmistas talle muljet see, kui ma suutsin ühe väga põikpäise naisega veits üle 1 tunni võimelda. Juhendajaga see naine väga üle 15 minuti võimelda ei tahtnud. Kolmapäeval läks ka mu parapleegik edasi Helsingisse ühte väga uhkesse taastusravikeskusesse. Kahjuks ma temaga viimased paar päeva eriti teraapias tegeleda ei saanud, sest ta oli nädalavahetusel väga entusiastlikult MotoMed'iga sõitnud... ja endale liiga teinud. Ehk ta selg oli aia ja ta vererõhk oli madal ja kogu ta keha oli väga väsinud. Ehk ta jäi peaaegu magama kui ma ta jalgadele passiivseid liigutusi tegin (aga ei ole hullu - ma jään väga tihti igalpool magama kus ei tohiks magama jääda). Samas üks teine mees jäi küll mul teraapia ajal magama... istudes. Harjutame istudes tasakaalu ja siis üks hetk ta vajub küljele ja ette. Ma algul mõtlesin, et ta ei suuda tasakaalu hoida. Vaatan näkku - silmad kinni, suu lahti, hõbeniit ripub -, mees magab. Ja nii juhtus see veel mitu korda. Juhendaja ka imestas, et kuidas see võimalik on. 

Ausõna ma olen praktikal asjalik!

Kahjuks (või siis ka õnneks) uusi patsiente osakonda ei tulnud, seega ma tegelesin nädala lõpuni "vanade" tuttavatega. Seetõttu oli mul ka vahepeal väikseid pausi momente, mida ma täitsin teraapiasaalis asjade näppimise ja kasutamisega (kõik muidugi harjutuste välja mõtlemise eesmärgil, mhm). 

Praktika on üleüldse väsitav olnud, sest pidevalt teise keele peas ümber töötlemine ja siis veel info töötlemine ja siis veel vastuse välja mõtlemine on kurnav. Rääkimata sellest, et koguaeg peab olema tähelepanelik, ettevaatlik ning keskenduma patsiendile ja sellele mida ta teeb ja kuidas ta seda teeb. Väsitavad praktikapäevad on põhjustanud väga uimaseid ja ebaproduktiivseid päeva lõppe, mistõttu olen pidanud kohapeal (uusi) harjutusi välja mõtlema. Ja no lõputöö.. võib öelda, et nädala sees ma sellelega korralikult tegeleda ei jõudnudki. Laupäeval ka ei jaksanud väga, sest niinii väga tahtsin puhata. Täna oli õnneks parem päev ja sain enamus asju lõputöö graafikus järgi tehtud. Lõputöö vajab veel lausete ilustamist, vb natukese teksti ära võtmist või juurde lisamist ning sissejuhatust ja kokkuvõtet. Ja noh, grammatika ka. Loodetavasti mul ei lähe teksti korrastamisega nii palju aega kui vennal läks, sest muidu ma olen DOOMED!! Samas venna sai enda töö väga ilusti ära tehtud ja veel väga ilusale hindele, seega ma väga ei põe. Tegelikult ma ei jaksa enam väga klõbistada, sest päev läbi arvutisse passida ja klaveratuuril tähti toksida, on väsitav ja kurnav. Ilmselgelt ma olen vanaks jäänud, sest 12-aastane Simsi, Heroes III ja Starcrafti mängiv Marileen ei ütleks sellist asja. Lõpetuseks üks pilt minust lõputööd kirjutamas:

Treenin patsiente olümpiaks (but not really)

Enda pingutused kannavad vilja ja löön laineid Armilan terveysasema's (Armila taastusravihaigla). Vähemalt selline mulje on mulle endale jäänud küll. Ma algul läksin sinna arvamusega, et ma tegelen vaid enda aruande patsiendiga (edaspidi parapleegik), kuid mu juhendaja Kati võttis mu teiste patsientide teraapiasse ka kaasa. Seega ma teen ikkagi täispikki praktika päevi seal, mis on super hea. Ma peaksin olema praktikal 4h, kuid olen hoopis 6-7h, sest 1) ainult nii tulevad tunnid täis, 2) saan rohkem õppida-harjutada ning 3) vahva on :). Ükspäev olin isegi 8h praktikal - nagu ehtne tööpäev. Lisaks pidin algul olema vaid nädal aega, aga Kati kutsus mu ka teiseks nädalaks haiglasse praktikale (saan vist täitsa normaalselt hakkama!).

Märts 2014 ja üli armas päike

Äge poster haigla seinal. "Kogu rahva
enesekaitse oskused.
Insuldi ennetamise randmevõte"

Seekord ma hakkasin väga ruttu ise patsientidega toimetama. Juba teisel päeval viisin parapleegiku teraapiat läbi.. soome keeles ka muidugi. Edaspidi sain pmt igapäev ise ühe uue patsiendi teraapiat läbi viia ilma juhendaja kullipilguta. Kati oli samal ajal teraapiasaalis küll, aga ta tegeles oma patsiendiga ja aegajalt piilus silmanurgast, et kõik OK oleks (loe: et ma patsiendile olümpiasportlase treeningut ei annaks). Peale parapleegiku olen siis tegelenud veel kahe insuldi patsiendiga, kellest üks on juba pikka aega paranenud ja on täitsa koju mineku valmis ning teine on üsna äsjane sairaus (haigestumine), kellel on päris sügav afaasia ehk kõnehalvatus. Tal on raskuski nii rääkimise kui ka arusaamisega. Kui afaasia patsiendiga on juba niigi raske teraapiat läbi viia, siis no ürita seda teha soome keeles. Oh jeebus! Ma tean-ma tean, osad füsiod juba tsiteerivad teisel pool ekraani neuro FT õppejõudu: "Afaasia ei takista teraapia läbiviimist, kehakeelt saab ka kasutada." Noh, seda ma üritasingi, aga tal oli raskusi sellest ka arusaamisega vahel. Samas natukese ikkagi kõnelemist ja ajutreeningut sai temaga teha. Päris lahe oli küsida tema käest numbreid ja loomi (näitasin pilte ja küsisin mis/kes see on). Vahel ta pani küll pange, aga rahulikult lähenedes ja natuke aidates sai ta täitsa hästi hakkama.

Parapleegik on aga mu päeva lemmik patsient, sest tal toimub päris korralik areng (höhöö, patsutan endale õlale). Ma võtan ka seda praksi/aruannet/patsienti väga tõsiselt, sest eelmise neuro praksi aruande eest sain vastu päid ja jalgu. Nüüd õpin enda vigadest ja teen tasemel aruande. Võtan seda lausa niivõrd tõsiselt, et ma teen seda aruannet soome keeles (jah, see on väga raske, aga mida rohkem ma kirjutanud olen, seda kergemaks on läinud). Esiteks ma olen siiski Soomes ja noh viisakas oleks juhendajale soome keelset aruannet näidata ning teiseks on see hea soome keele õppimise viis. Võrreldes Eestis tehtud neuro füsioteraapia praktikaga on see siin ikka tunduvalt parem ja etem. Üks peamine põhjus on ilmselt selles, et siin on mul ainult neuro patsiendid. Eestis juhtus mul praktikakohas nii, et seal oli vaid 1-2 neuroloogilist patsienti ja ülejäänud olid ortod. Ja see, et ma saan nüüd korralikult neuro praksi teha, teeb mu meele väga heaks, sest ma leian taas neuro FT võlu. Tunne on hea, lahkun haiglast super tujuga ja mõistan, et mul seda füsioteraapia oskust ikka on. Poolteistkuud tagasi olin meeleheitel ega teadnud, mis saab mu lõpupraktikast, mu lõpetamisest... Nüüd aga olen õnnelik, et nägin asjade korda ajamiseks väga palju vaeva ja sain oma praktikakohad. 

Meil sadas ühel täiesti kevadisel päeval paksu lund paar minutit (ja õhtul jälle paar minutit)

(Natuke teemast mööda.) Avastasin, et ühest soome kanalist käib "Suurin pudottaja" ehk "The Biggest Loser" ainult, et sommide versioon. Seda on hea keele õppimiseks vaadata, sest tihti käivad seal läbi sõnad purista (pigista), vielä-vielä-vielä (veel-veel-veel), nosta painot (tõsta raskused/hantlid), selkä on niin kipea (selg on nii valus), lopeta! (lõpeta!) jnejne. Ja siis ma vaatan seda, elan neile kaasa: "Noh! Punnita, punnita! Tõsta veel" ja siis söön samal ajal oma maasikajäätist - I feel no shame. Aga kui tulevad kaadrid nende vanadest toitumisharjumustest, siis ega ma seda tühjaks söödud kaussi enam täitma ei lähe..

Ühe väga õnnetu jäätisepaki lõpp/surm. Mul oli nii kahju seda näha.
Õnneks pole siiski tegemist minu jäätisega.
Ehk siis "suvalised asjad mida tänaval näen"

One down, two to go

Skeleti-lihassüsteemi praktika sai selle nädalaga läbi. See oli päris vahva. Sain juurde julgust, et patsientidega soome keeles rääkida ja hakkan tasapisi ka paremini soome keelt mõistma kui seda kiirelt räägitakse. Esmaspäeval lasi Pauliina mu üksi enda aruande patsiendi juurde. Pidin memmelt küsima, et kas tal on kodus olemas "tarvittavat apuvälineet" (vajalikud abivahendid). Ja noh, kuigi mul oli spikker kaasas (ehk laused-sõnad olid paberi peale üles kirjutatud), siis feilisin ikkagi. No ei suuda seda "WC-koroke" välja hääldada. Ütlen ühe korra, ütlen teise korra, ütlen kolm korda veel.. njetu. Suht nõutu olin juba, üritasin talle soome keeles vetsupoti kõrgendust siis kirjeldada-seletada. Oi kui piiinlik. Lõpuks naisterahvas kõrval voodist aitas mu välja ja ütles "WC-koroke" õigesti ning mu patsient sai aru, mida ma öelda tahtsin. Lõpuks :D. Edasi läks kergemalt ja sain muud asjad paremini välja hääldatatud. Sain ka ilusti soome keeles öeldud, et kui opist on 6 nädalat möödas, siis ta helistaks ja paneks füsioteraapia jaoks aja kirja. Näitasin lehe pealt kus number on ja mainisin üle, et lehe peal olevaid harjutusi peab iga päev tegema. Tädike oli nii vahva ja tore - tänas mind ja soovis mulle Soomes edaspidiseks edu ning ka kallistas :). Väga armas!

Praktikal läks edasi hästi ja rahulikult. Üks päev polnud väga patsiente, seega sai ka natukese m. gluteus maximust lömastatud. Kolmapäeval käisin aga teisel trauma-orto füsiol, Anttil, kannul. Ta töötab korrus allpool. Seal oli palju rohkem sigimist-sagimist võrreldes 8. korruse osakonnaga. Mul räigelt vedas, et ma sinna osakonda tol päeval läksin, sest seal oli üks patsient, kellel oli seljaaju vigastus. Halb on praegu seda ütlust mainiga, aga: "Ühe inimese õnnetus, on teise inimese õnn." Ühesõnaga ma olin mitu nädalat mures enda neuroloogia füsioteraapia praktika pärast. Kartsin, et selle taha jääb mu lõpetamine. No ei ole tore tunne, eriti kui sa ei ole otseselt sõltuv sellest kas sul on praktikakoht või mitte (see on kohaliku koordinaatori ja juhendaja ülesanne). Seega kui ma nägin seda patsienti, siis ma nägin ka võimalust neuro praks kuidagi ära teha. Ütlesin Anttile, et ma tahan seda patsienti endale. Rääkisin talle enda mure ära, et neuro praksiga on väga kurvad lood ning mu kohalik koordinaator ega juhendaja pole mu kirjadele vastanud ja ma ei tea mis saab... Ja noh, kurvad kutsikasilmad ka juurde muidugi. 

Neljapäeval ma kahjuks selle patsiendi juurde ei jõudnud, sest füsiodel oli koosolek ja Anttil mega kiire. Noh okei. Reedel aga sain teda näha. Sai vajalikud testid ära tehtud, patsient istuma võetud ja posturaalkontrolli harjutatud. AGA ta oli tol päeval Armila haiglasse üle minemas. No käige... ÕÕÕÕÕ. Pärast rääkisin Pauliinaga ka uuesti enda neuro praksi murest. Lõpuks läksime rääkisime nö füsio bossi Annega. Ma rääkisin talle enda mure ära, et mul pole neuro praksi kohta, aga oleks väga vaja ning et mul oli siin (as in keskhaiglas) üks neuro patsient, kuid ta läheb üle Armilasse. Anne tegi paar kõnet, küsis kas mul oleks võimalik selle patsiendiga Armilas edasi tegeleda jne. Õnneks ma saan soome keelest nii palju aru, et kui ei pidanud ootama kui Anne kõne ära lõpetab ja head uudised edasi ütleb. Ehk vahel peab ise toimetama, et asjad tehtud saaks - sain enda neuro praksi koha lõpuks... LÕPUKS!! Oli ka aeg.

Et siis esmaspäevast Armilas neurotamas :). Väga suur ja raske kivi on südamelt langenud. Oeh, nii hea. Nüüd saab vähemalt rahulikult kevadet nautida (jah, meil on nüüd kevad.. kuid ilmateade hirmutab miinuskraadide ja lörtsiga).

Huomenta! Mitä kuuluu?

Sellest nädalast olen Etelä-Karjalan keskussairaalas ehk keskhaiglas traumatoloogia ja ortopeedia osakonnas praktikal. LÕPUKS saan teha just seda mille pärast ma siia tulin... veits aega võttis, aga noh, kogu see värk ei olnud minu taga kinni, kuid ma räägin sellest hiljem. Rõõmu tegi aga kindlasti see kui nägin, mis füsiode kohvitamise toa tahvlil oli (väga armas!) :

Saan jällegi enda elamispinna asukoha üle rõõmu tunda, sest haiglasse on mul vaid 20-25 minutiline jalutuskäik - hommikul väga hea ja mõnus! Juhendaja on mul väga tore ja toetav ning räägib ka inglise keelt, seega sai talle ilusti kõik asjad ära rääkida, mida ma praktika jooksul tegema pean. Leppisime aga siiski kokku, et ta räägib minuga soome keeles, sest ega ma muidu seda keelt selgeks ei saa. Häbi ainult mulle, et ma talle inglise keeles küsimusi esitan. Süüdistan selles enda argust, kuid praegu pole siin ei mu ema ega mu vennat, kelle selja taha peitu pugeda ja lasta neil minu eest soome keeles rääkida nagu ma 5-aastaselt tegin, seega pean selle soome keele rääkimise kartusest üle saama. Esimene päev oli, nagu ikka, tutvustav ja kõrvalolija rollis olemine. Seal haiglas on selline süsteem, et füsioteraapia nö oma osakond on 0-korrusel, kus siis kõik füsiod kohvitavad ja lõunat söövad ning kus nende väiksemad ruumikesed on. Tegevusteraapia ja rühmateraapia ruumid on ka seal. Ma olen aga arusaanud, et sinna tulevad vist ainult ambulatoorsed (ehk väljast) patsiendid. Seega kõik füsiod käivad haigla peal ringi oma osakondades. Mu juhendaja, Pauliina, osakond asub 8. korrusel - soovi korral saab hea trenni tehtud kui trepist minna. Osakond on väga ilus ja äsja renoveeritud. Palatites on max 2 patsienti ning neil on seal oma suur flat-screen TV ja haigla arvuti (millel on ka suht suur monitor). Päris mugav elu. Üks mees seal võtab sellest mugavast elust nii palju kui võtta saab - lõuna kahvi ja pulla (kohvi ja saiake) tuuakse kandikul voodisse, istuma ei pea tõusma, lased lihtsalt voodi peaosa puldiga kõrgemaks ja saad rahulikult "Sydämen asialla"'t ("Heartbeat") edasi vaadata. Tegelikult ta on tore mees, lihtsalt mängib väga põikpäiset ja mugavat inimest. Ja noh, need patsiendid, kes on aknapoolses voodis, saavad veel lisaks ilusat vaadet ka nautida (haigla kõrval on järv ehk EPIC ilus vaade!).

Return of the surgical scrubs 

Mis mind aga kõige rohkem imestab, on see, et patsiendid lähevad 3 päeva peale operatsiooni koju (ka selja ja puusa ja põlve lõikused) ning päev peale oppi kõnnivad täiesti okeilt juba. Väga haruldane on kui patsient on haiglas kauem kui 3 päeva. Ma ei mäleta, et ma Eestis sellist asja oleks näinud trauma praksi tehes. Ma mäletan, et patsiendid oleksid sees olnud u nädal ega kõndinud juba päev peale oppi. Kõik tundus aeglasem. Aga võib-olla ma mäletan ka valesti.

Esimesel päeval sain Pauliinalt ca 100 (okei, 9) harjutuslehte, mida patsientidele jagatakse, et ma saaks tutvuda nendega.. ja ka korrektse sõnavaraga. Päeva lõpus võttis kogemata aset selline dialoog patsiendiga:
Mina: "Koukista polvet." (Kõverda põlved.)

PT: "Mitää?" (Mis?)

Mina selgemalt: "Koukista polvet. Toiseenkin. Hyvä." (Kõverda põlved. Teine ka. Hästi.)

Sel hetkel ma veel ei taibanud, et ma olin soome keelt rääkinud. Siis kui Pauliina ütles mulle, et ma ütleksin patsiendile, et ta end nüüd külili keeraks, sain aru, mis oli toimunud ja tarretusin täielikult. Enam ei tulnud ükski sõna meelde ja ma tegin vaid mök-mök.

Teisel päeval oli aeg "tunnikontrolliks" ehk sain demonstreerida kuidas harjutuslehtede abil soome keelt eelneval õhtul õppinud olin. Läks... peaaegu normaalselt :D. Seletasin ilusti harjutusi, patsient sai minust aru, ma sain temast enam jaolt aru ning sai isegi väikse vestluse peetud. Seega hää. Aga kahjuks feilisin täiega kui pidin hakkama seletama, mida ta EI TOHI teha kui koju läheb (erievad liigutused). Mul ei tulnud sõnad meelde. Goddammit, brain! Okeeeii, õhtul jälle lehti lugema, sõnu õppima, rääkimist harjutama.

Neljapäeval läks aga asi tõsiseks. Enne kui palatisse läksime, ütles Pauliina, et ma räägin. MISMISMIS?! Närv tuli sisse ja ma hakkasin oma oskustes kahtlema: "ÕÕÕÕ, ma ei oska ju. Ma pole harjutanud korralikult. Ma ei tea mida öelda." jnejne käis peast läbi. Oeh, mis seal ikka, läksin palatisse ja :"Huomenta! Minä olen fysioterapia opiskelija Marileen. Minä olen Virosta, joten minun suomi ei ole.. hyvä. Mitä kuuluu?" ("Hommikust! Ma olen füsioteraapia üliõpilane Marileen. Ma olen Eestist, seega mu soome keel ei ole... hea. Kuidas läheb?") Nonoh, tubli Marileen! Ma olin enda üle uhke, sest see tuli kuidagi nii automaatselt ja ma sain hakkama. Seletasin patsiendile harjutusi, käisin temaga kõndimas ja küsisin kuidas enesetunne on. Seega priima! Teise patsiendiga samamoodi. Oeh, hea päev! Pauliina jäi ka rahule. Suuremad ja detailsemad vestlused jäid siiski Pauliina hoolde, sest one step at a time siiski.

Ei tea mis oskusi ja teadmisi mul sisimas veel peidus on... :)

Ahjaa, Soomes on ka jälle talv. Tegin pildile ägeda hipster töötluse ka.