One down, two to go

Skeleti-lihassüsteemi praktika sai selle nädalaga läbi. See oli päris vahva. Sain juurde julgust, et patsientidega soome keeles rääkida ja hakkan tasapisi ka paremini soome keelt mõistma kui seda kiirelt räägitakse. Esmaspäeval lasi Pauliina mu üksi enda aruande patsiendi juurde. Pidin memmelt küsima, et kas tal on kodus olemas "tarvittavat apuvälineet" (vajalikud abivahendid). Ja noh, kuigi mul oli spikker kaasas (ehk laused-sõnad olid paberi peale üles kirjutatud), siis feilisin ikkagi. No ei suuda seda "WC-koroke" välja hääldada. Ütlen ühe korra, ütlen teise korra, ütlen kolm korda veel.. njetu. Suht nõutu olin juba, üritasin talle soome keeles vetsupoti kõrgendust siis kirjeldada-seletada. Oi kui piiinlik. Lõpuks naisterahvas kõrval voodist aitas mu välja ja ütles "WC-koroke" õigesti ning mu patsient sai aru, mida ma öelda tahtsin. Lõpuks :D. Edasi läks kergemalt ja sain muud asjad paremini välja hääldatatud. Sain ka ilusti soome keeles öeldud, et kui opist on 6 nädalat möödas, siis ta helistaks ja paneks füsioteraapia jaoks aja kirja. Näitasin lehe pealt kus number on ja mainisin üle, et lehe peal olevaid harjutusi peab iga päev tegema. Tädike oli nii vahva ja tore - tänas mind ja soovis mulle Soomes edaspidiseks edu ning ka kallistas :). Väga armas!

Praktikal läks edasi hästi ja rahulikult. Üks päev polnud väga patsiente, seega sai ka natukese m. gluteus maximust lömastatud. Kolmapäeval käisin aga teisel trauma-orto füsiol, Anttil, kannul. Ta töötab korrus allpool. Seal oli palju rohkem sigimist-sagimist võrreldes 8. korruse osakonnaga. Mul räigelt vedas, et ma sinna osakonda tol päeval läksin, sest seal oli üks patsient, kellel oli seljaaju vigastus. Halb on praegu seda ütlust mainiga, aga: "Ühe inimese õnnetus, on teise inimese õnn." Ühesõnaga ma olin mitu nädalat mures enda neuroloogia füsioteraapia praktika pärast. Kartsin, et selle taha jääb mu lõpetamine. No ei ole tore tunne, eriti kui sa ei ole otseselt sõltuv sellest kas sul on praktikakoht või mitte (see on kohaliku koordinaatori ja juhendaja ülesanne). Seega kui ma nägin seda patsienti, siis ma nägin ka võimalust neuro praks kuidagi ära teha. Ütlesin Anttile, et ma tahan seda patsienti endale. Rääkisin talle enda mure ära, et neuro praksiga on väga kurvad lood ning mu kohalik koordinaator ega juhendaja pole mu kirjadele vastanud ja ma ei tea mis saab... Ja noh, kurvad kutsikasilmad ka juurde muidugi. 

Neljapäeval ma kahjuks selle patsiendi juurde ei jõudnud, sest füsiodel oli koosolek ja Anttil mega kiire. Noh okei. Reedel aga sain teda näha. Sai vajalikud testid ära tehtud, patsient istuma võetud ja posturaalkontrolli harjutatud. AGA ta oli tol päeval Armila haiglasse üle minemas. No käige... ÕÕÕÕÕ. Pärast rääkisin Pauliinaga ka uuesti enda neuro praksi murest. Lõpuks läksime rääkisime nö füsio bossi Annega. Ma rääkisin talle enda mure ära, et mul pole neuro praksi kohta, aga oleks väga vaja ning et mul oli siin (as in keskhaiglas) üks neuro patsient, kuid ta läheb üle Armilasse. Anne tegi paar kõnet, küsis kas mul oleks võimalik selle patsiendiga Armilas edasi tegeleda jne. Õnneks ma saan soome keelest nii palju aru, et kui ei pidanud ootama kui Anne kõne ära lõpetab ja head uudised edasi ütleb. Ehk vahel peab ise toimetama, et asjad tehtud saaks - sain enda neuro praksi koha lõpuks... LÕPUKS!! Oli ka aeg.

Et siis esmaspäevast Armilas neurotamas :). Väga suur ja raske kivi on südamelt langenud. Oeh, nii hea. Nüüd saab vähemalt rahulikult kevadet nautida (jah, meil on nüüd kevad.. kuid ilmateade hirmutab miinuskraadide ja lörtsiga).

Huomenta! Mitä kuuluu?

Sellest nädalast olen Etelä-Karjalan keskussairaalas ehk keskhaiglas traumatoloogia ja ortopeedia osakonnas praktikal. LÕPUKS saan teha just seda mille pärast ma siia tulin... veits aega võttis, aga noh, kogu see värk ei olnud minu taga kinni, kuid ma räägin sellest hiljem. Rõõmu tegi aga kindlasti see kui nägin, mis füsiode kohvitamise toa tahvlil oli (väga armas!) :

Saan jällegi enda elamispinna asukoha üle rõõmu tunda, sest haiglasse on mul vaid 20-25 minutiline jalutuskäik - hommikul väga hea ja mõnus! Juhendaja on mul väga tore ja toetav ning räägib ka inglise keelt, seega sai talle ilusti kõik asjad ära rääkida, mida ma praktika jooksul tegema pean. Leppisime aga siiski kokku, et ta räägib minuga soome keeles, sest ega ma muidu seda keelt selgeks ei saa. Häbi ainult mulle, et ma talle inglise keeles küsimusi esitan. Süüdistan selles enda argust, kuid praegu pole siin ei mu ema ega mu vennat, kelle selja taha peitu pugeda ja lasta neil minu eest soome keeles rääkida nagu ma 5-aastaselt tegin, seega pean selle soome keele rääkimise kartusest üle saama. Esimene päev oli, nagu ikka, tutvustav ja kõrvalolija rollis olemine. Seal haiglas on selline süsteem, et füsioteraapia nö oma osakond on 0-korrusel, kus siis kõik füsiod kohvitavad ja lõunat söövad ning kus nende väiksemad ruumikesed on. Tegevusteraapia ja rühmateraapia ruumid on ka seal. Ma olen aga arusaanud, et sinna tulevad vist ainult ambulatoorsed (ehk väljast) patsiendid. Seega kõik füsiod käivad haigla peal ringi oma osakondades. Mu juhendaja, Pauliina, osakond asub 8. korrusel - soovi korral saab hea trenni tehtud kui trepist minna. Osakond on väga ilus ja äsja renoveeritud. Palatites on max 2 patsienti ning neil on seal oma suur flat-screen TV ja haigla arvuti (millel on ka suht suur monitor). Päris mugav elu. Üks mees seal võtab sellest mugavast elust nii palju kui võtta saab - lõuna kahvi ja pulla (kohvi ja saiake) tuuakse kandikul voodisse, istuma ei pea tõusma, lased lihtsalt voodi peaosa puldiga kõrgemaks ja saad rahulikult "Sydämen asialla"'t ("Heartbeat") edasi vaadata. Tegelikult ta on tore mees, lihtsalt mängib väga põikpäiset ja mugavat inimest. Ja noh, need patsiendid, kes on aknapoolses voodis, saavad veel lisaks ilusat vaadet ka nautida (haigla kõrval on järv ehk EPIC ilus vaade!).

Return of the surgical scrubs 

Mis mind aga kõige rohkem imestab, on see, et patsiendid lähevad 3 päeva peale operatsiooni koju (ka selja ja puusa ja põlve lõikused) ning päev peale oppi kõnnivad täiesti okeilt juba. Väga haruldane on kui patsient on haiglas kauem kui 3 päeva. Ma ei mäleta, et ma Eestis sellist asja oleks näinud trauma praksi tehes. Ma mäletan, et patsiendid oleksid sees olnud u nädal ega kõndinud juba päev peale oppi. Kõik tundus aeglasem. Aga võib-olla ma mäletan ka valesti.

Esimesel päeval sain Pauliinalt ca 100 (okei, 9) harjutuslehte, mida patsientidele jagatakse, et ma saaks tutvuda nendega.. ja ka korrektse sõnavaraga. Päeva lõpus võttis kogemata aset selline dialoog patsiendiga:
Mina: "Koukista polvet." (Kõverda põlved.)

PT: "Mitää?" (Mis?)

Mina selgemalt: "Koukista polvet. Toiseenkin. Hyvä." (Kõverda põlved. Teine ka. Hästi.)

Sel hetkel ma veel ei taibanud, et ma olin soome keelt rääkinud. Siis kui Pauliina ütles mulle, et ma ütleksin patsiendile, et ta end nüüd külili keeraks, sain aru, mis oli toimunud ja tarretusin täielikult. Enam ei tulnud ükski sõna meelde ja ma tegin vaid mök-mök.

Teisel päeval oli aeg "tunnikontrolliks" ehk sain demonstreerida kuidas harjutuslehtede abil soome keelt eelneval õhtul õppinud olin. Läks... peaaegu normaalselt :D. Seletasin ilusti harjutusi, patsient sai minust aru, ma sain temast enam jaolt aru ning sai isegi väikse vestluse peetud. Seega hää. Aga kahjuks feilisin täiega kui pidin hakkama seletama, mida ta EI TOHI teha kui koju läheb (erievad liigutused). Mul ei tulnud sõnad meelde. Goddammit, brain! Okeeeii, õhtul jälle lehti lugema, sõnu õppima, rääkimist harjutama.

Neljapäeval läks aga asi tõsiseks. Enne kui palatisse läksime, ütles Pauliina, et ma räägin. MISMISMIS?! Närv tuli sisse ja ma hakkasin oma oskustes kahtlema: "ÕÕÕÕ, ma ei oska ju. Ma pole harjutanud korralikult. Ma ei tea mida öelda." jnejne käis peast läbi. Oeh, mis seal ikka, läksin palatisse ja :"Huomenta! Minä olen fysioterapia opiskelija Marileen. Minä olen Virosta, joten minun suomi ei ole.. hyvä. Mitä kuuluu?" ("Hommikust! Ma olen füsioteraapia üliõpilane Marileen. Ma olen Eestist, seega mu soome keel ei ole... hea. Kuidas läheb?") Nonoh, tubli Marileen! Ma olin enda üle uhke, sest see tuli kuidagi nii automaatselt ja ma sain hakkama. Seletasin patsiendile harjutusi, käisin temaga kõndimas ja küsisin kuidas enesetunne on. Seega priima! Teise patsiendiga samamoodi. Oeh, hea päev! Pauliina jäi ka rahule. Suuremad ja detailsemad vestlused jäid siiski Pauliina hoolde, sest one step at a time siiski.

Ei tea mis oskusi ja teadmisi mul sisimas veel peidus on... :)

Ahjaa, Soomes on ka jälle talv. Tegin pildile ägeda hipster töötluse ka.

Helsingi, konverents ja palju mõtteid

6.-7. märts tegin ma kerge keskkonna muutuse ja sõitsin Helsingisse ajutrauma taastusravi konverentsile. Rong väljus kell 7.38 ning õnneks oli mul rongijaama vaid u 10 min tee jalutades. Rongist ma maha ei jäänud ning jõudsin isegi mõni minut enne rongi kohale. Kes mind teab, siis see on päris hea saavutus sellisel varajasel tunnil. Kuna ringipilet maksis 18,60€, siis ronist maha jäämine ei olnud aksepteeritav.

Rong oli eriti luks. Iga istme juures pistikud ja mugavad toolid (koos kaelatugedega!) ning vagunis oli ka paar ekraani, kus näidati teateid. Enne igat peatust öeldi ka mis peatus on järgmine ning mis kell sealt rongijaamast teised rongid väljuvad ja kuhu. Seda siis nii soome, rootsi kui ka inglise keeles. Mis on hea kui sa pead ümber istuma ja edasi sõitma kuhugile. Minu teekond oli 220 km pikkune ja kestis vaid 1:58 h. Tallinnast Tartusse on rongiga lühem maa ja ajaliselt pikem sõit, mistõttu see sõit tundus eriti kiire.

Helsingisse, või õigemini Pasilasse (peatus enne Helsingi "Balti jaama" ehk lõpp-peatust), jõudsin kl 9.35 vm. Mul oli siis vaid 25 min aega, et jõuda Vega House'i konverentsi alguseks. Google maps ütles, et ma kõnnin sinna ca 27 min, seega minu tempos 20 min. Ma teadsin kus see hoone on, ma teadsin kuhu poole see rongijaamast jääb, ma teadsin enamvähem kuhu suunda ma minema pidin, aga ma ei teadnud täpselt mis teid pidi ma minema pidin. Lootsin enda mobla GPS'i peale, sest see on alati mind hädast välja aidanud. Tore, et see Helsingisse jõudes lolliks läks ega suutnud mind üles leida. ÕÕÕÕÕÕÕÕ!!! MIDA MA NÜÜD TEEN?! Okei, proovime tahvelarvutiga netti saada ja tee üles leida. Ah, õigus, ma olen ju Helsingis - siin ei ole tasuta wifit... Goddammit. Võib öelda, et ma olin natuke närvi minemas, sest kell tiksus ja ma ei tahtnud konverentsile hiljaks jääda. Otsustasin mingis suunas liikuma hakata ja loota, et lähen õiges suunas. Mõnesaja meetri pärast hakkas GPS tööle ja ma sain enda üle uhkust tunda, sest olin õige suuna kätte võtnud. Nüüd vaid tõstsin tempot. Kohale jõudsin paar minutit enne kl 10't, sain oma nimesildi ja esitluste materjalid. Tegin targa ja tähtsa näo pähe, läksin istusin maha ja hakkasin tarku inimesi kuulama.

Konverentsi korrektne nimi oli muidu "INSURE Program: 20 years. Symposium on Holistic Neurorehabilitation after Traumatic Brain Injury. Disordered mind, unbalanced body and wounded soul." Sinna oli kokku tulnud ligi 110 inimest 7 erinevast riigist - Soome, Taani, Holland, UK, USA, Eesti ja Saksamaa. Kuigi soomlased moodustasid enamuse, räägiti ja esineti seal inglise keeles. Jee! Põhiliselt olid esitlused väga huvitavad, mõni üksik oli igavam. Kas siis teema või esineja pärast (mõni rääkis kas vaikselt või väga aeglaselt/rohkete mõttepausidega, mistõttu oli kohati raske tema juttu jälgida). Minu lemmikud esinejad olid USA esineja George Prigatano ja Taani esineja Frank Humle. Mõlemad rääkisid väga huvitavalt ja kaasahaaravalt ning panid mõtlema - nii erialaselt kui ka isikliku elu vaatenurgast. Nende esitluste ajal ma ka kulutasin kõige rohkem pastaka tinti, sest mõtteid ja ideid tekkis nii palju. Teine põhi asi konverentsil olid kohvipausid. Need olid pmt iga 1 kuni 2 tunni tagant. Kohvi-kohvi-kohvi. Mul ei olnud selle vastu midagi, sest noh, tasuta kohvi! Süüa sai ka. Väga head sööki kui aus olla (lõhe lasanje, mmmm). Esimene päev lõppes pmt kell 16.30 kui algas "get together buffee", kus ma väga kaua ei olnud, kahjuks. Kuna ma ei tahtnud seal väga loner'it mängida, siis otsustasin kesklinna kõndida ja seal loner olla. Ehk käisin niisama poodides, et aega sisustada. See õhtune jalutuskäik oli tegelikult meeletult mõnus. Kuidagi selline rahustav ja muidu hää. Aa ja hiljaõhtul valitses Helsingi üle ka selline karm udu. Ma ei tea, kas see pilt on piisavalt illustratiivne, aga Stadion hosteli torni tippu igastahes näha polnud...

Ma ööbisin Stadioni hostelis, mis oli Vega House'ist 400m kaugusel ning mille öö maksis 3€ vähem kui mu rongipilet. Hea tehing ütleks! Ööbisin sellises dormitory ehk ühika taolises toas. Peale minu oli seal veel 2 tüdrukut (voodikohti oli 9'le). Üks neist norskas rämedalt. Kui ma poleks kõrvatroppe kaasa võtnud, siis ma poleks vist seal üldse magada saanud. Wifi seal õnneks oli, aga ainult söögiruumis ja "diivanite ruumis" aka admini laua juures. Aga vähemalt sain kirju lugeda-saata ning facebookis inimestega (loe: Kerliga) vestelda. Olin endale ka linnas käies väikse õhtusöögi ostnud - coleslaw'd. See on pmt porgandi-kapsasalat jogurtikastmes vm. Kilo hind oli ca 9€ (APPI!!), aga ma ei raatsinud midagi muud osta. Hostelisse jõudes muidugi ostu kahetsesin, sest 1) see oli kallis, 2) ma oleks võinud osta pigem paki nuudleid ja hosteli köögis need valmis teha ning 3) see salat oli käärima läinud, seega raha läks raisku. Pidin pool oma hommikusöögist nahka pistma, et öösel magada saaks. Hostel oli ka väga hipsterlikult ära renoveeritud ehk seinu kaunistasid rändomaarsed maalid. Mõned näited, millele olen omavoliliselt pealkirjad pannud:

"Ms Treehead"

"Jõujunni petlik tugevus"

"Gay seahorse"

Teine konverentsi päev oli lühem ja sama huvitav kui esimene. Võib-olla natuke vähem huvitavam kui esimene, sest oli vähem esitlusi, samas aga Prigatano (USA esineja) tegi reedel 2 esitlust. Seega ei teagi, mõlemad päevad on ikka üsna võrdsed. Sai jälle kohvi ja lõunat ja veel kohvi. Aga mis oli kõige toredam, oli see, et hommikul sai enne esitluste algust kohvi ja mini crossante ning ma ei pidanud leppima faktiga, et mu hommikusöök võib koosneda ainult ühest Kismetist. Oh joy! Konverents lõppes kl 15.30. Ma võtsin veel tassi kohvi enne kui kesklinna poole liikuma hakkasin. Kõigepealt pidin üles leidma Helsingi (kesklinna) rongijaama, et rongile pilet ära osta. See oli niiiiiiiiiii suur. Tõsiselt suur ikka! Ja rahvast oli seal nii palju, et mul tekkis kerge ärevus sisse (note: mulle ei meeldi väga rahvarohked kohad). Lõpuks leidsin piletiautomaadi üles, kus sai siis endale meeldivama istekoha ka valida (hehe). Pilet jälle 18,60€. Nüüd oli mul u 4h aega rongi väljumiseni. Ma ei osanud enda aega muud moodi sisustada kui poodidesse minemisega ning kuna mul oli ka paar soovi, siis sai ka neid otsida. Neid asju ma ei leidnud, mida otsisin, aga ma leidsin hoopis midagi muud, midagi paremat.

Nimelt ma olin juba enne Soome tulekut ühtesi kindlaid jalanõusid (baleriinasi) soovinud-tahtnud. Lappeenrannas ma neid leidnud polnud ning kuna uus hooaeg hakkas peale tulema, siis olin juba leppinud sellega, et ei saagi neid. AGA õnn naeratas mulle, või noh, peaaegu naeratas, ning ma leidsin need Aleksi 13 poest. Ainult et 1 number liiga väike. ÕÕÕÕÕÕ!!! Küsisin müüja käest, et ega ta ei oska öelda kust ma 39 numbriga neid leiaks. Ta ütles, et Jumbost ja Tikkurilast. Jumbost?! No.. ei. See oli minu asukohast pmt sama kaugel (kui mitte kaugemal) kui Ülemiste keskus on Rocca al Mare keskusest. Ja kuna mul oli sel hetkel 1,5h rongini siis ma poleks sinna ka enam jõudnud. Soovitas siis ühtesi teisi poekette ümbruses vaadata. Käisin vaatasin suure tuhinga need läbi - ei midagi. Käisin veel paaris kohas, mida ta ei maininud. Ikka ei midagi. No kurat küll. Juba hakkasin lootma. Aga vot siis naeratas õnn mulle ja ma LEIDSIN! Jeee! Ma olin päris õnnelik. Nii õnnelik lausa, et ma ei pannud tähele, et ma olin enda konverentsi mapi koos materjalidega juba ammu Aleksi 13 poodi ühe tooli peale jätnud. Lol, udupea. Selle ära kaotamise ma muidugi avastasin alles siis kui ma tagasi Lappeenrannas olin. Oijah :D. Õnneks aitas kursaõde Hedi mind välja ja läks sellele järgi. Aitäh-aitäh!
Tagasisõit Lappeenranta läks ka päris ruttu ning kahju, et väljas pime oli selleks hetkeks kui ma sõitma hakkasin. Vaguni teiselt korruselt oleks päevasel ajal kindlasti väga ilus vaade.... Jah, ma sõitsin rongi TEISEL KORRUSEL! Omgomgomgomgomgomg! Siiras lapserõõm valdas mind. See oli nii põnev ja nii huvitav ja nii uus ja nii tore. Enamus ajast olin nägu vastu akent. Ma ei hoolinud sellest väga, et ma midagi ei näinud, sest põnev oli ikkagi. Teine korrus.. rongil. Ossaaaa. Ma oleks tahtnud pilti teha aknast välja, aga mis ma endast ikka pildistan... Seega peab leppima pildiga, mis on tehtud rongist väljas ja uskuma kui lahe see sõit olla võis. :)

Lõpetan postituse natukese tõsisemal teemal ja mõttel.
Frank Humle näitas enda esitluse ajal üht videot mehest, kellel oli olnud insult ning nüüd läbis füsioteraapiat kõnni parandamiseks. Video eesmärk oli näidata 12 nädala jooksul toimunud arengut. Mis tõesti oli hämmastav. Kui mees suutis esimesel nädalal 6 min kõnni testis kõndida max 3,6 km/h, siis teraapia lõpuks ta jooksis 8 km/h. Tema jooksu tehnika ei olnud küll ideaalne, aga ta jooksis, mis oli tema jaoks oluline. Miks? Sest enne teraapia algust, kui füsio oli ta käest küsinud, mis on tema eesmärk, mida tema tahab. Siis mees oli vastanud, et ta tahab oma lastelastega koos joosta ja mängida. See oli tema jaoks suur motivaator. Just see eesmärk sundis teda sisimas paranema ja rohkem pingutama. Motivatsiooni leidmise olulisuse teema läbis mitme esineja presentatsiooni. Patsiendi paranemise ja arengu ning efektiivse teraapia jaoks on oluline, et ta, patsient, teaks milleks ta seda teeb. Mida see trauma/õnnetus/haigus/puue on tema elus muutnud. Mida ta enam teha ei saa. Miks ta ei saa. Kuidas ta enda olukorda muuta saaks. Kuidas ta saaks leida viisi kuidas edasi teha neid asju, mida ta varem tegi. Millega edaspidi tegeleda tahab jnejne. Motivatsiooni leidmine on oluline ning vajadusel peab terapeut aitama seda leida. Ma arvan, et see mõte, see idee, ei kehti ainult teraapias, vaid ka üleüldse elus. Mis on sinu motivaator? Mida sa tahad saavutada? Mind pani küll mõtlema.
Seal konverentsil sai tegelikult nii palju mõtteid, et selle jaoks peaks tegema eraldi postituse, mille ma võib-olla ka hiljem teen. Näiteks siis kui praktika läbi on ja Eesti poole tagasi sõidan. Äkki saan vahepeal veel häid mõtteid-ideid.

Päikest teile! :)

Motiivi

Viimased kaks nädalat on mul möödunud ülikooli füsiode praktikanurgas ehk Motiivis toimetades. Motiivi juhivad 2 asjapulgast naist - Hanna ja Elina. Mõlemad on väga toredad ja abistavad. Neile "alluvad" viimase aasta füsiotudengid. Ma ütlen alluvad jutumärkides kuna tudengid saavad ise otsustada, milliseid rühmi/üleandeid/patsiente nad võtavad ning neil on vaba voli omal ajal asju teha (ehk kui sul on vaja mingi päev kodus olla, siis so be it). Ise vastutad, selle eest et oma tunnid, asjad ja kohustused tehtud saaksid. Aga ma pole siiani veel märganud, et keegi neist seal räme looderdaja oleks, sest alati kui ma sinna läinud olen, siis keegi, kas toimetab paberimajandusega, arvutis aruannete/dokumentite täitmisega, rühmatundide ette valmistamisega. Mulle meeldib see ruum. See on nagu füsiode Oma (!) ruum, mis on nii mõnus. 

Esimene nädal käisin ma koos teiste füsiodega Etelä-Karjalan pelastuslaitos (Lõuna-Karjala tuletõrje- ja päästeteenistus) FireFit testingut tegemas. See on tuletõrjujate füüsilise võimekuse iga aastane testimine. Testitakse takistusraja läbimist (täis varustuses), VO2 max saavutamist (maksimaalvõimekust pmt) ja  lihasvõimekust. Ma sain siis viimase testimisel kaasa aidata. Mehed pidid suruma minut aega rinnalt 45kg (minimaalne oli 18x/min), tegema vähemalt 5 lõuatõmmet, minut aega kõhulihaseid (>29x/min) ja minut aega kükke 45kg kangiga (>18x/min) ning iga ülesande vahel oli 5min puhkepausi. Üleüldine tendents oli, et suurema vanusearvuga tuletõrjujad tegid ära vaid miinimumi (ning minuti lõppu oodata ei viitsinud), pakutud puhkepausist väga ei hoolinud ja olid ka kergelt "ma-ei-pea-end-kellelegi-tõestama-miks-ma-siin-olen" suhtumisega. Nooremad aga tahtsid aga enda võimekuse proovile panna - tegid terve ülesande aja täis, said enamasti kõige kõrgema taseme tulemuse, tegid ka puhkepause (kuigi vahel ei viitsinud tervet 5 minutit oodata) ja olid rõõmsameelsed. Mõni ka viskas nalja. Näiteks üks neist sai aru, et ma olen spioon ega polegi päris soomlane (ilmselt mu puoli minuti kõlab veel võõrapäraselt) ning küsis, kust ma päris olen. Teada saades, et ma naaberriigist, ütles mulle: "Tere hommikust!" Uuris veel kuidas igasuguseid sõnad eesti keeles on, nagu näiteks tuletõrjuja ja tagumik. Nendest ta koostas väga oskuslikult lause: "Tere hommikust, tuletõrjujad! Teeme pepuharjutusi." Jah, ma ütlesin talle, et tagumik on eesti keeles pepu. Miks? Ma ei tea. Ma oleks võinud öelda tagumik või tuhar või kannikas või perse või istmik või misiganes, aga ei, ma ütlesin pepu... Needless to say, et ma hakkasin selle lause peale punastama ja itsitasin teistega kaasa. Vähemalt ma arvan, et ma punastasin. Eelmisel reedel, oma vananemispäeval, olin ma Motiivis ja pidin seda taukkojumppat tegema, mis ära jäi.. ja siis see 60-minute-butt-massage, ka ofc.

Teine nädal oli Motiivis (ja terves ülikoolis) vaikne, sest sommidel oli vaheaeg. Neil pole vaheaeg mitte ainult lastel vaid ka täiskasvanuel, et nad saaksid oma põngerjatega kvaliteetaega veeta. See muidugi tegi mu ujumistreeningud kergelt põrgulikuks, sest ujulas oli nii palju inimesi... Ja mulle ei meeldi, kui ma pean 2 või enam inimesega ühte rada jagama, sest ajalugu on näidanud, et ma ujun neile sisse/peale/otsa (vastavalt ujumisstiilile siis). Positiivselt võttes saan ma siis alati oma "anteeksi" hääldust harjutada. Siiski-siiski suutsin ma oma "Ujun veebruari lõpuks tunniga ära 3km" eesmärgi ära täita. Sain sellega juba esmaspäeval, Eesti sünnipäeval, hakkama, seega mõned päevad enne kuu lõppu sain ülesande täidetud (YATTA!). Nüüd peaks uue eesmärgi võtma - 3,5km/h?

Igastahes, kuna ülikoolis valitses kõle vaikus, siis polnud Motiivis väga midagi teha paar päeva ning selle asemel kirjutasin kodus lõputööd. Asjalikumal päeval sain, aga Elinaga koos Imatrasse (üks linn siin lähedal) sõita, et sealseid tuletõrjujaid testida. Need olid ka sellise "tavaiks, teeme kähku testimise ära" suhtumisega. Välja arvatud kaks vanemat härrat, kes siis semulikult omavahel võistlesid, et kes parema tulemuse saab (minu testitav oli parem, ajee). Seal sai siis paar tundi toimetatud, vahepeal kui vaiksem hetk oli ja testitavaid polnud, siis mida muud füsiod ikka tegema hakkavad treeningvahendeid täis ruumis, kui ainult lihast kasvatama. Tüüpiline :D. Tagasi Lappeenranta sõites sain Elinaga vesteldes teada, et ta on käinud Hiinas praktikal, tahab külastada Jaapanit, leiab et Totoro on armas ning on Totoro filmi mitu korda näinud, talle meldivad ka teised Miyazaki filmid, talle meeldib minu tehtud Marinale kingitud muppet (näitasin talle pilti sellest) ja et ta on päris awesome inimene. I was like "I think I have found a friend!"

It was a good day.

Tähelepanu! Treeningu lõppedes pane raskused tagasi oma kohale!

ja selle all - Jaksad veel tõsta!

Ühesõnaga, kui oled väsinud, tee edasi - sa jaksad küll! ;)