Leenu sai 22!

Sünnipäev algas nagu tavaline päev, ainult et ema saatis mulle hommikul ruttu-ruttu sõnumiga õnnesoovid. Selle järgnesid facebook'i teated sõprade poolt.. ja nii terve päev. Tore oli neid õnnesoove saada, eriti aga sõnumeid ja isegi üks kõne (aitäh, Silver! See oli väga armas! :)). Väga vahvad olid ka need pildid, mida mõned kallid sõbrad koos õnnesoovidega jagasid. Need tõid tagasi meelde head mälestused ja ka naeratuse mu näole. Korra tegi ka natuke kurvaks, sest oleksid tahtnud sünnipäeval enda sõpradega koos istuda, pitsat süüa (traditsioon siiski) ja õudukat/Star Warsi vaadata (ka traditsioon). Aga ei ole hullu, saab selle järgi teha, kui Maarjamaale uuesti jala maha panen. 

Sain enda sünnipäeval ka natuke asjalik olla. Pidin hommikul kella 9.30ks kooli minema, et üheks asjaks ette valmistuda. Nimelt ma pidin kell 10 live video stream'i teel terve ülikooli (nii ametikõrgkooli kui ka tehnoloogia ülikooli) töötajatele tegema taukojumppa't (nö vahetunni trenni) kaelale ja õlavöötmele. Terve eelneva õhtu olin enda soome keelt ja kogu värki harjutanud ning olin üpris enesekindel endas, et ma täitsa läbi ei põrugi selles. Väike närv oli sees, aga eks see käi asja juurde. Kõige pealt pidi saama veebikaamera, mikrofoni ja vastava programmi, mille teel kogu asja edastatakse, tööle. Selleks hetkeks, kui füsiodega avastasime, et see programm tahab täielik jobu olla, oli meil veel u 20 minutit aega kuni ma juba kõigile "Hyvää huomenta" pidin ütlema ja õlaringe tegema hakkama. Ei ole hullu, aega veel on, küll korda saab. Kutsuti ITi-mees ka kohale (kuigi ma oleks pigem tahtnud vennale helistada, sest sellel iti-mehel polnud piisavalt pikka patsi). Kahjuks ITi-mees ei saanudki seda programmi õigeks ajaks korda ning mul jäid õlaringid ja kaelavenitused tegemata. Kahju ausalt öeldes. 2 tundi ma siis istusin seal ja rääkisin niisama füsiodega. Nad uurisid Eesti ja eesti keele kohta. Üks neist oli tuttav lauluga "Sidur pidur gaas gaas", mis oli üllatav. Samas see poiss ei teadnud mida need sõnad tähendavad. Ürita siis seletada sõna "sidur" soomlasele inglise keeles, kui sa ise ka vist päris täpselt ei tea, mida see tähendab. Lasin neile Öökülma "Viskit", sest kui asi läks veidrate/humoorikate eesti laulude juurde, siis seda peab kindlalt mängima. Jällegi, ma pidin laulu neile ära tõlkima - tuli välja, et ka inglise keeles on see laul väga naljakas. Nad uurisid ka mu soome keele oskuse kohta ning siis ma sain särada oma söögi sõnavara oskustega - haluatko perunoita/makkara/kahvi/maito? jne. Kell 12 oli mul üks massaaži klient, kes kurtis m. piriformise valu, seega ma sain teha tund aega tagumiku massaaži (ma ei kujutanud enda sünnipäeva küll sellisena ette). 

Peale seda läksin koju ja jätsin ujumise ära, sest olin end pmt terve nädal kehvalt tundnud (tuli välja, et üks mu toiduainetest mürgitas mind). Kodus ootas mind šokolaadikook, Ingmani maasikajäätis, glögi ja legomehike (sünnipäeva kink vol 2). Ütleme nii, et see kõik oli väga-väga hea. Vaatasin ka filmi "The Shining" (jah, ma polnud seda siis veel näinud, aga nüüd olen.. nii et, shhh!). Hea tore oli. Mõni võib arvata, et see tundub jõle üksildane vms, aga ei olnud - mulle meeldis isegi vahelduseks :).

Laupäeval tulid mulle külla, ei keegi muu kui, EMA, VENNA JA KRISTIN! Omgomgomgomgomg. See oli nii-nii-nii armas ja tore ja vahva ja super lahe neist, et mulle siia Soome külla tulla. Sai tellitud ka terve hunniku toitu kingiks, seega nüüd ma ei pea enam muretsema, kas tasub 12€/kg juustu siin osta või mitte, sest mulle toodi 4 pakki juustu (ossa. raisk.) ja 3 latti suitsuvorsti ja kohvi ja putru ja mahla ja šokolaadi ja kõike-kõike veel. Ma olin nende küllatulekust niivõrd ärevil, et algul asju lahti pakkides väga ei pannudki tähele kui palju seda sööki tegelikult on.. aga no seda on üli palju! Sain ka kingiks ühe paari kõrvarõngaid, mis on väga ilusad ja 2 peavõru ning tädilt õnnitluskaardi krõbisevaga. Minu vananemist tähistasime kohalikus aasia restoranis Tang Capital, kus me sõime rämedalt sushit. Nagu ulmeliselt palju, ma arvan, et nelja peale läks nahka vähemalt 100 sushit kui mitte rohkem. Seal oli selline all you can eat buffee, seega me ei hoidnud ennast tagasi. Sushi oli seal tõsiselt hea, ma arvan, et enne kui Lappeenrannast ära lähen, käin sealt veel korra läbi. Pärast läksime Prismasse. Ostsime mulle veel süüa, sest miks ka mitte ning venna ja Kristin leidsid ka endale sealt midagi asjalikku. Siis tulime minu juurde ühikasse, tegime kohvi ja teed ning sõime Kristini tehtud küpsiseid. Väga mõnus oli kõik! Kahju ainult, et mul siin lauamängu ei ole... Ühe mängu oleks küll tahtnud nendega teha. Rääkisime paar tundi juttu kuni u kella 20 aeg nad ära läksid, sest pidid edasi sõitma Erja (peretuttav) juurde öömajale. Nad olid lubanud talle külla minna ning neil oli plaan järgmisel päeval IKEAsse minna. See oli väga vahva ja tore päev ning mul oli üle pikaaja südames hea soe. Mul on väga kallis ja armas pere! :)

Väga vabandan, et seekord nii vähe pilte on, aga laupäeval oli nii lahe, et ei tulnud pähegi pilti teha (kuigi mul oli koguaeg kaamera kotis kaasas). Seega, siin on pilt minust ja Totorost - soovime teile ilusat kevade algust! Olge kallid ja mõnusad! :)

Minna ja lagritsajäätis

Oeh, ma olen ikka väga aeglane/hiline kirjutaja vist. Aga noh, ei saa väga parata kui koguaeg miskit teha on.

Laupäeval oli mul lausa nii tegus päev, et ma ei jõudnud isegi õppida ega midagi. Väike hommikune rutiin - võimlemine, pesu, hommikusöök (pudru, võiku, kohv/tee) ja Digimon kõrvale -, siis jõusaal (ai, mu hamstringid annavad ikka veel tunda, appi!), poes käik (ostsin endale varajase sünnipäeva kingi), koju sööma, Prismasse ja siis Minna juurde külla. 

See kodus söömine ja Prismasse minek läks kõik väga kiirelt. Nimelt pmt jooksin kodust nii välja, et põsed olid veel toitu täis. Leppisime Eeva-Liisaga kokku, et saame Prismas kell 16.30 kokku (ma väljusin kl 16.12). Prisma ise on 22min ja 32sek jalutuskäigu kaugusel.. või noh, umbes nii. Jäin oma 5 min hiljaks. Sel aja jooksul jõudis Eeva-Liisa käia juba korra Alko poes (jah, vägijookide poe nimi ongi Alko pood, see ei ole släng) ja lasta mul hetkeks arvata, et ma saan teeselda, et ma ei jäänud hiljaks. Siiski-siiski, me tulime Prismasse jäätist ostma... ja šokolaadi (8€/kilohind!!! Ma võtsin endale kohe ühe suure tahvli). Ostsime ka Minna tütrele väikse kingituse, et ta meid, võõraid, ei pelgaks. Infoks siis, et Minna on ka füsio tudeng, kellega me tutvusime Armila haiglas (ma olen teda muidu varem ka maininud, aga noh, ega kõik ei peagi meelde jääma) ning tal on 5-aastane tütar. Käisime ka Eeva-Liisaga Alko poest läbi ja ostsime veini, sest tal oli sünnipäev (palju õnne, Eeva-Liisa!).

Minna juurde jõudsime pool tundi hiljem kui oli plaanitud (ups!). Minnal on väga armas kodu minu arust. 2-toaline, eramaja 2. korrusel. Mu üllatus oli suur kui sain teada, et Minna tegi meile ka süüa. Ning mitte lihtsalt süüa, vaid TORTILLASI! Väike plikatirts mu sees hüppas rõõmust. See köögilaud oli see, mis vihje andis. Ma pärast kahjuks, meie suurest feast'ist pilti ei teinud, aga ütleme nii, et see oli maagiline. Lihtsalt, maagiline. Erittäin hyvä ateria! Õnneks ma olin tark ning arvestasin, et peab ka jäätise jaoks ruumi jätma. Otsime Eeva-Liisaga 2 jäätist - vaniljejäätis lagritsaga ning piparmündi-vanilje-šokolaadi trio. Ma pistsin põhiliselt seda viimast nahka, aga Minna ja Eeva-Liisa julgustasid mind ka lagrista oma proovima. Ega ma eriti ei tahtnud küll, aga kuna nad kinnitasid mulle, et see on magus lagrits, siis küll see mulle meeldib ka. Mhm, ega see paha lapse krimpsutav nägu tegemata ei jäänud kui paar ampsu võetud sain. Muidu oli see normaalne, aga kui lusika peale ainult see lagritsasisu jäi siis...õõõõõõ, väga õõõõõ.

Minnal on selline vahva ergonoomiline istumisalus kodus, mis on siis nagu tasakaalulaud, ainult et istumiseks. Selle all on selline kera, mis muudab istumise ebastabiilseks, seega natuke pead ka vaeva nägema selle peal istudes. Mulle meeldis see nii väga, et mõtlesin, et ostaks endalegi. Kahju ainult, et see 150€ maksab.

Pärast sai natukese telkut vaadatud ja jutustatud. Uurisime Minna abikaasa kohta. Saime teada, et ta on nüüd mõnda aega elanud ja töötanud Tais. Minna küsis meilt ka igasuguseid asju.

Minna: "Do you know who is appi?"

Mina: "No, but I know who is Aku Ankka." (Donald Duck, juhul kui keegi ei tea)

Minna hakkas naerma ja seletas, et appi on äi. Mille peale me hakkasime Eeva-Liisaga naerma. Enda arust sain kogemata hea naljaga hakkama :D.

Näe kui tore meil oli! Sünnipäevalaps ka rõõmustab. Algul küll ei tahtnud, et temast pilti tehakse, aga eks see väike vein muudab vahel kõigi meelt :D. Minna juures oli meil väga tore ja lõbus. Hea oli üle pika aja jälle seltskonnas olla. Loodetavasti tuleb meil varsti jälle selline istumine. :)

Peale selle, et soomlased ärkavad vara, lähevad nad ka vara magama. Kell 22 hakkasime Eeva-Liisaga oma kodudesse liikuma, sest Minnal tuli tuduaeg peale. Eeva-Liisal oli umbes 40min tee koju, mul 5 min. Ei kurda. Õhtul üritasin veel asjapulk olla, aga vaatasin hoopis anime'd ja lugesin miskit.

Lõpetuseks ka väike pärl Minna kodust :)

Patsient

Neljapäeval oli mul vägagi teistsugune koolipäev. Nimelt ma sain mängida patsienti kahele emergency nurse tudengile. Õppejõud ütles, et need tudengid ei tea sellest simulatsioonist midagi ning arvavad, et peavad vaid ühte nukku jälgima. Mu ülesanne oli mängida turisti, kes oli autoavariis ning mul oli käsivarrel sügav haav, whiplash (kaela nihestus), kõhuvalu ja korralik šokk. Okei, paneme kõik Mart Kampuse poolt õpetatud oskused proovile. Ainult, et ma sain natuke rohkem stage prop'e kui näitlemistunnis.

Selleks, et mu käel olev haav tunduks reaalne sai võltsverega mängida. Väga khüüüül. Arja (õppejõud) ütles, et see tuleb väga raskelt maha, mistõttu tuleb enne nahale paksult kreemi panna. Ma muidugi ajasin seda verd enda käel igale poole (ka sinna, kus kreemi ei olnud), et äge oleks. Sel hetkel ma arvasin, et selle värvi maha saamine on nagu akrüüli maha pesemine. I have never been more wrong. See värv pmt imbus mu naha sisse ning isegi peale lõputuid käte pesemisi ja küürimisi oli mu käsi ikka punane. Nagu oleks peediga mänginud vm. Alles 2 päeva hiljem tuli see maha...

Õpperuumist ehk mängu intensiivpalatist oli eraldatud jälgimisruum, kus oli 5 monitori, millelt sai jägida õpperuumis toimuvat. Seal oli ka mikrofon, et ruumis olijatega suhelda ja käsklusi/infot anda. Klaas, mis neid eraldas oli, nagu igas politseifilmis nähtud, ühepoolne peegel. Monitorilt on näha kuidas Arja valmistab tudengitele nukku ette.

Lõpuks tuli hetk kui ma pidin oma grand entrance tegema. Üks tudengitest vedas mu sisse, rääkis (üllatunud) simulatsiooni tudengitele, et "leidis" mu maanteelt, olin autoavariis, "hän ei ymmärrä suomea" (ta ei saa soome keelest aru) jne. Tudengid targad küsisid, kas ma inglise keelt mõistan - "a little". Panid mu voodile istuma ja üritasid asjapulgad olla. Oli arusaada, et neil võttis aega, et välja mõelda mida teha. Seletasid seal omavahel, ma üritasin vahepeal ära minna, nad pidasid mu kinni jne. Lõbus oli. Aegajalt ka küsisin neilt eesti keeles küsimusi, mille peale nad vaatasid mind suurte silmadega - see oli nii naljakas :D. Siis kui nad midagi tegid, siis nad seletasid mulle inglise keeles, mis toimps. Kahjuks jäi patsiendi examination kesiseks ning ma pidin neil ise vihjeid andma, et mul on ka muid tervise probleeme peale ilmselge käehaava (millega nad ka tegelesid liiga vähe... isegi ma sai sellest aru). Ei tea, kas nad kartsid mind puudutada vm? Simulatsioon lõppes sellega, et üks tudengites pani mulle kanüüli ja tilguti külge. Nagu for real. Ma olin kergelt üllatunud, et ta julges seda teha. Aga "kõva mutt" nagu ma olen, polnud ma selle vastu.

Õppejõud jäi mu patsiendi teesklemisega rahule ja ütles, et täitsa usutav oli. Seega, hästi! Pärast sai klassiruumis terve rühmaga koos simulatsiooni üle arutatud - positiivsed ja negatiivsed pooled. See oli väga vahva.

Veel üks hea mälestus sellest praktikast juures :).
PS. Särk on "patsientide" kapist võetud, et ma enda riideid verega ära määriks.

Pidätä pissa, pidätä pieru

Hetkel on mul enamvähem vaikne nädal, sest juhtus nii, et Armila taastusravihaigla ja järgmise praktikakoha vahele jäi üks vaba nädal. Õnneks sai selle kuidagi ikkagi (asjalikult) ära sisustatud.

Esmaspäeval käisime Eeva-Liisaga Etelä-Karjalan keskussairaala's (Lõuna-Karjala keskhaigla) ühe füsioterapeudiga kohtumas. Sari rääkis meile sellest, millega ta seal tegeleb ning milliseid patsiente ta vastu võtab. Ta näitas ka enda kabinetti, mis oli suhteliselt väike, aga samas privaatne, mida tal just enda valdkonna juures vaja ongi. Nimelt ta tegeleb patsientidega/inimestega, keda vaevab inkontinentsus (põiepidamatus). Ta uuris mida me sellest ja selle füsioteraapiast juba kuulnud oleme jne. Ma ütlesin talle: "We had a very strict teacher, so she made us learn EVERYTHING." Seega ma olin juba enamus ta jutuga sina peal. Sellest hoolimata oli ta seletamine ja jutt täiega huvitav ja kaasahaarav. Ta rääkis väga ilmekalt ja innukalt ega häbenenud ka visuaalseid näiteid tuua ning grimasse teha inimestest, kes käivad tühja põiega vestus kust välja pressimas. Väga lahe inimene, tõsiselt! Vahepeal sai ikka korralikult naerda, kuigi ta ütles (ja me ka teadsime), et see on tõsine asi ning iga inimese jaoks, kellel see on, muret tekitav. Aga see, et ta oli nii lustakas, oli tore, sest see tekitas uskumuse, et see probleem on ka kergelt lahendatav (mis see ka tegelikult on).

Ta ka õpetas meile harjutusi ning ütles kuidas ja millal neid teha tuleks. Funktsionaalsed harjutused for the win! Ehk siis lamades lihaseid treenida on mõttetu ning pigem kohapeal hüpeldes või ringi kõndides samal ajal pinguta vaagnapõhjalihaseid ehk "pidätä pissa, pidätä pieru" (hoia kinni kust, hoia kinni peeru) nagu ta ütles. Üldse on mõttetu öelda kellelegi "aktiveeri enda vaagnapõhjalihased" kui nad pole anatoomiat õppinud põhjalikult. Sest ega keegi ei saa aru mida sa mõtled selle all...

Sari näitas meile ka inkontinentsuse treeningvahendeid, mis olid rohkem naistele vast mõeldud, kuigi mehed saaksid ka vist neid kasutada. Natuke raske on seda kõike kirjeldada, aga see treeningvahend nägi välja nagu tampoon, ainult et see oli raske (paarsada grammi ma pakun). See tuleb siis vagina'sse sisse lükata, hoida lihastega sellest kinni ning üritada nöörist/paelast tõmmates seda välja saada.

Viimane asi, mida me seal nägime oli vaagnapõhjalihaste aktivatsiooni registreerimise masin-aparaat, mille abil sai näha kui tugevad su pissipidamise lihased on. See oli ausalt öeldes päris huvitav. Ma seda ei proovinud, aga Eeva-Liisa proovis küll. Naljakas oli monitorilt vaadata kuidas "lihasaktiveerimise joon" jookseb.

Siit monitorilt on siis näha, kui kiiresti toimub lihaskativatsioon ja lõõgastus. Eespool on ka näha neid treenigvahendeid, millest ma rääkisin.

Väga põnev oli! :D

NB! Ära lase patsiente välja!!

Esimene ametlik praktika nädal möödus vägagi huvitavalt, naljakalt ja ka kohati segadust tekitavalt. Esmaspäeval sain kell 8.30 Armila taastusravihaiglas kokku ühe kohaliku füsio tudengiga, kes oli seal praktikal ning kes siis mulle ja Eeva-Liisale tuuri tegi. Lisainfo: Eeva-Liisa on füsiotudeng Tartu Tervishoiu Kõrgkoolist, kes ka siia lõpupraktikat tegema tuli. See haigla on hiiglaslik. Juba esimesel päeval oli tunne, et ma pean nagu labürinti läbima, et jõuda ühest kohast teise. Siiski nädala lõpupoole sain aru, et see ei ole siiski nii hull. Haigla ise on muidu kena ja tundub täiesti vinks-vonks. Väljaarvatud muidugi see koridor, mis sööklasse viib ja kus põrandas augud/kraatrid on. Sööklas saab seal muidu päris head toitu ning üliõpilased saavad ligi 3-5€ võrra soodsamalt seal süüa (ehk päevapraad on 2,60€ - Tartu kesklinna kohvikute päevakad tunduvad nüüd kallid.. :D). Söögihinna sisse läheb ka jook (omal valikul kas piim, keefir, kali, vesi või siis KÕIK), unlimied supply of bread ja, muidugi, kohv. Kahju, et magustoit hinna sees pole...

Esimene päev olime 6. osakonnas, kus on dementsed ortopeedilised haiged ehk puusa/reie murdudega inimesed, kes ei mõista kus nad on, kes nad on, mis päev täna on. Okei-okei, tegelikult nii hull olukord seal ka ei ole, aga väga lähedal sellele siiski.. kahjuks. Ülejäänud haiglaga ühendavad uksed ning personali uksed on lukus ning need peab enda järgi ka kindlalt sulgema, sest muidu võib mõni meelesegaduses patsient rändama minna. 

Ehk siis "Sulge uks. Tähelepanu. Ärge laske patsiente välja!" Ma ei ole kindel, kas ma peaksin natuke piinlikust tundma, et ma seda esimene kord nähes (sisimas) naerma hakkasin ja natuke ka omaette selle üle itsitasin. Igas palatis on tahvel, kus iga päev uuendatakse ajalist infot (mis päev, kuu, aastaaeg jne). Ka koridoris on paar sellist. Algul oli natuke raske kõike seda omaks võtta, aga päeva lõppedes olin ära harjunud. Tädikesed ajasid seal päris head juttu - üks paremini kui teine. Seega endal oli ka lõbus nende tegemisi ja jutte jälgida. Üks "diiva" seal sebis mehi seal hoolega. Ega ma väga hästi aru ei saanudki, kas see naine on segaduses või on need mehed, kellega sebitakse. Muide, selle naise abikaasa tuli teda pärastpoole vaatama, et mis tal teoksil... Oijah, mul oli kohati päris piinlik selle naise pärast. Aga ta on dementne, seega ta ei saa sinna midagi parata? Nalja sai seal ikka päris korralikult. Vahel patsiendid tegid ise ka nalja seal.. Oijah, lõbus.

Teisipäevast alates pidime aga haiglas olema juba kell 8, sest füsiode tööpäev algab seal kl 7.30. OMG! Soomlased on hullud, kl 7. 30ks lähevad tööle. Nad vist ärkavad kl 5 vm. Olime 3. ehk neuroloogia osakonnas, mis oli ÜLI lahe! Seal oli korralik teraapiaruum + eraldatava ruumi osaga, et saaks arglikuma patsiendiga privaatsemalt teraapiat läbi viia. Mu juhendajaks too päev oli Kati, kes on tore ja sõbralik ning uuris, mida milliseid teste jms ma õppinud olen. Ta lasi mul ka ise natukese toimetada seal, mis oli vahva :). Kuna ühes osakonnas saab korraga olla 1 tudeng (nagu ma aru sain), siis ma olen peale Eeva-Liisat seal tõenäoliselt.

Kolmapäeval külastasime onkoloogia osakonda (vähihaigete koh), mis oli... kuidas öelda, tõi kananahaihule. Võib-olla see oli sellest, et seal oli külm (DEATH IS UPON US!!!!) või sellest, et me nägime Eeva-Liisa ja Minnaga kuidas üks teise ilma üle läinud inimene minema viidi. Väga sünge osakond. Tegime seal natuke rühmateraapiat ja siis läksime 6. osakonda üle, kus sai jälle natuke asjapulka mängitud ning edasi oligi ainult 6. osakond koos "ma-päris-täpselt-ei-tea-kus-ma-olen" patsientidega.

Aa seal oleku ajaks saime kohalikud vormid, mis on tudengitele ja praktikantidele kandmiseks mõeldud. Väga kirurgiline tunne oli...

30 second dance party

Täna kolis Kathi välja. Seega ma pool õhtut tegelesin tema tuppa ümber kolimisega. Köök-elutuba näeb nüüd nii tühi ja üksik välja... But I'm okay with that. Lasin ka Kathil mulle eile näidata kus siin see pesumasinate ruum on. Selgus, et kõrvalmajas ehk kui ma tahan pesu pesta, siis ma pean minema oma asjadega õue ja siis teise majja. Kõlab loogiliselt. Igastahes seal on 2 pesumasinat, 2 kuivatit, kuivatusruum ning isegi triikraud ja -laud. Seegi hea. Aga need paar asja on kahe maja elanike peale ning riiete pesemiseks peab endale aja kirja panema (no joke!). Aga vähemalt masinad pesevad hästi.

Aga tagasi mu UUE toa juurde. See on väike. Vist suht sama suur kui mu "kabinet" Kreutzwaldi korteris, kui mitte natukese väiksem. 

Mu laua vastas on aken, mis annab hea ülevaate õues toimuvale, eriti kuna ma elan 1. korrusel. Samas see annab ka väljas olijatele hea ülevaate minu toast (iik, appi!). Kardin = problem solved. Oeh, ma pean tõesti ütlema kui hea on lõpuks korraliku kirjutuslaua taga korraliku tooli peal istuda. :)

Ma mõistsin just hetk tagasi, et ma elan nüüd üksi. Nagu täitsa ÜKSI. Mul pole ei toakaaslast ega korterikaaslast ega midagi muud säärast. Olen vaid mina. Ossa raisk.. ma elan üksi o_O. This calls for a 30 second dance party.

Jah, ma viitan Grey Anatoomiale, aga see tundub asjakohane :D.

Uimahalli

Selleks, et praktikast ja lõputöö kirjutamisest mitte hulluks minna, käin trennis nagu tubli laps ikka. Uurisin välja kus siin ujulad on, sest JEE, UJUMINE!! Hea mõnus, saab vees sulistada, lihased proovile panna ega pea kellegagi jutustama ^^. Introvertsus to the max. Lappeenrantas on 2 ujulat - üks, mis on lähedal, ja teine, mis on kaugel (hea lihtne seletus). See lähedal olev on pmt kesklinnas (või selle lähedal, ma täpselt polegi arusaanud kust maalt see "kesklinn" ära lõppeb) ning ma kõnnin sinna u 15 min. See on siis see ujula.

See on isegi täitsa korralik, millest ma olin üllatunud. Nagu ikka, päris korralik! 25m pikkune bassein, kus on 8 rada, millest üks on "seeniorite rada" ehk lai rada, kus siis vanemas eas, põhiliselt, naised kõnnivad vees ühest otsast teise. Neil on kere ümber mingi vöö, mis siis aitab neil ära uppumist vältida. Ehk siis pmt nagu punud (need balloonid, mida väiksed lapsed enda kere ümber kannavad) ainult, et vöö ja soliidsem... Ma ei tea. Aa, google. Koheee, niih, see. Jah, ma tean, ma ei osanud seda väga hästi kirjeldada, aga I feel no shame.

Igastahes, seal on veel 2 hüppeplatvormi (3m ja vist 7m), lastebassein ja siis 33m pikkune vesiliukumäki (saite aru? :D). Vesi on seal hea soe (olla), dušširuum on üli suur. Aa ja siis seal on 3 sauna, Mhm, mõni võiks ju arvata, et ainult 2 oleks, sest noh tavaline ehk soome saun ja siis aurusaun. Võite 3 korda arvata, millist sauna seal kaks tükki oli. Just because.

Kahjuks on seal aga ajalimiit - 1,5 tunniga pead oma trennid, pesud, riietumised, juuste kuivatamised ära tegema. See on minu jaoks täiesti uus kogemus, sest nii Nõmme ujulas kui ka Auras sain ma ujuda nii kaua kui hing ihaldas. Samas ma otsustasin seda võtta kui positiivset asja. Kuna mulle ei meeldi ujuda vähem kui harjunud olen (~3km), siis ma pean lihtsalt oma ujumistempot tõstma. Esimene kord ma ujusin 1 tunniga 2,5km. Eesmärk on saada 3km tunniga tehtud. Nagu meile, füsiodele, on õpetatud, siis iga eesmärk püstitatakse mingiks ajaks. Arvestades, et ma käin 3x nädalas ujumas + 1-2x nädalas jõusaalis, siis võiks loota, et ma saavutan enda eesmärgi veebruari lõpuks. Loodetavasti. Kui saan varem 3km/h kätte, siis ilmselt olen end alahinnanud :D.

Ujumine on muidu päris odav - 2,30€. Jõusaal on 3,80€. Kui mul ülikooli spordikaarti ei oleks, siis oleksid mõlemad piletid veits üle 1€ kallimad. Selle ülikooli spordikaardiga saab muidu ülikoolis olevat KAHTE jõusaali TASUTA kasutada. Kahju ainult, et ülikool minust nii kaugel on... Aga ega väike jalutuskäik pole kunagi kellelegi liiga teinud. 

PS! Ma olen ühika-ülikooli jalutuskäiku nüüd juba 5 korda teinud.