Piim on 1,89€

Lappeenrantas on 5 kaubanduskeskust, mis tundub sellise linna kohta natuke palju. Need on ka kõik pmt ühes kohas, mille põhjust ma väga hästi ei mõista. Samas mitte ükski nendest kaubanduskeskustest ei ole Kristiine või Rocca al Mare mõõtu.. ega isegi mitte Tartu Kaubamaja mõõtu. Pigem Tartu Vana Kaubamaja mõõtu... Kõige suurem on vist Iso Kristiina, aga see on hetkel remondis, seega seal saab praegu vaid Anttilas ja alkopoes käia. Suuruselt teine on minu arust Galleria, kus on nt H&M, Lindex, Seppälä, KappAhl, laste mängupood jt. Esimene nädal siin ma käisin neid kaubanuskeskusi niisama uurimas, et näha mida leidub ning kas ma pean tõesti mingi hetk Helsingisse sõitma (vastus: jah, ma pean). Siin nagu on mingi valik, aga samas ei ole ka.

Need pitsist maskid ma leidsin KappAhl'ist, mis põhjustasid minus tol hetkel üpris palju itsitamist. Seal oli veel terve hunnik erinevaid Fifty Shades of Gray teemalisi aluspesu ja ööriiete tooteid. Soomlastele on need raamatud vist väga hinge läinud, sest nii Prismas kui ka ühes raamatupoes ma märkasin Fifty Shades of Gray teemalist lauamängu (random). Ma olen üpris kindel, et ma olen veel selle teemalisi asju siin näinud, aga ma enam ei pane neid nii väga tähele.

Mis mind aga ei üllata on rohke muumitrollide teemaliste esemete valik. Kui ma väga-väga tahaks, siis ma kindlasti saaks endale terve Muumi elamise kokku. Muumi kahvlid-noad-lusikad, muumi rätik, muumi särk ja sokid, muumi pildiga jogurt, muumi pinal, muumi vihik... Eeh, jah, ma ostsin endale Pikku Myy pildiga vihiku, sest 1) Pikku Myy on mu lemmiktegelane Muumitrollidest ning 2) mul oli vaja soome keele jaoks vihikut ja see tundub piisavalt teemakohane.

Toidupoode on siin aga pääääääris palju. Tohutult palju S-marketeid ja K-citymarketeid ning Prisma ja Lidl. S-market tundub kõige odavam ning Prisma kõige suurema valikuga (külmutuskappidest suuskadeni, riietest küpsisteni. seriously). Esimene poes käik võttis mul terve igaviku aega, sest kui sa näed esimest korda, et singi kilohind on alates ~12€ ja liiter piima on 1,89€, siis sa hakkad oma elu üle järgi mõtlema ning kaalud, kas sul on ikka kõige seda vaja. Aa ja noh, leiva kilohind on ka alates mingi 3,50€ ja see on siis kui sa ostad rukkipala, kus on 12 leiba ehk 24 viilu sees. OH MEIN GOTT!!! Ühesõnaga esimene poeskäik läks 20 midagi eurot maksma... ja ma ostsin pmt ainult võikumaterjali ja piima. I still don't understand, what... Hämmastav oli ka see kui üks hommik avastasin, et piim on hapuks läinud 3 päeva enne parim enne kuupäeva. AH?! Ma ei tea kas asi oli selles, et ma ostsin nö "säästu" piima või et külmutuskapis oli midagi, mis piima hapuks ajas või mis, aga see oli lihtsalt täielik ajuvabadus. Nüüdsest ostan ainult 0,5l piima.
Samas positiivne on see, et jäätis, eelkõige Ingmani, on siin odav (u 3,20€/kg), seeeeeega ma muidugi olen endale juba jääkappi ühe maasikajäätise muretsenud ^^. See on PÄRIS maasikajäätis, mitte mingi vaniljejäätis maasikamoosiga. IT IS SO GOOD!! Mulle meeldivad ka osade asjade pakendid siin, need on nii lahedad! Nt ma ostsin need pudingid vaid pakendi pärast... See Angry Birds'i oma oli piparmündi-šokolaadi maitseline. Kahjuks ei olnud nii hea kui lootsin. Ma teen paremat.

Peaks ka mainima, et mõned poetöötajad on siin loomingulised - nii tore! :D

Aga vähemalt on siin hea toiduainete valik, seega saan ka head süüa teha, so that's good. :)

Ruum 2062

Teisipäeval ma sain enda juhendajalt/õppejõud-tuutorilt, Eijalt, kätte oma tunniplaani ehk siis kolme õppejõu loengute ajad, mille seast siis valisin endale meeldivamad välja. Õnnelikuks valjavalitud kandidaadiks sai Kari Kauraneni 2 ainet: raku-, koe- ja neuroanatoomia ja füsioloogia (solu-, kudos- ja neuroanatomia ja fysiologia) ning koormuse/spordi füsioloogia (kuormitusfysiologia).

Kolmapäeval oli mul siis mu esimene ametlik koolipäev siin ülikoolis. Nii nagu ka Tartu Ülikoolis, algavad loengud veerandil ning lõpevad kolmveerandist (nt 10.15-11.45). Esimene loeng oligi mul kell 10 hommikul. Seekord läksin kooli bussiga kuna Kahti pidi ka selleks kooli minema ning kasutasin ära võimaluse, et näha kus on bussipeatus ja kuidas see süsteem seal toimib. Nt peab bussijuhile käega märku andma, et sa tahad just selle bussi peale minna, sest muidu ta ei pruugi peatuda ning kuna bussid sõidavad siin suht iga 30 min tagant, siis ei taha väga bussist maha ka jääda. Bussid näevad siin välja täpselt nagu vanemad bussid Tallinnas.

Seekord kooli jõudes ma õnneks teadsin kuhu ma minema pean... või noh, enamvähem teadsin. Esimene loeng oli neuroanatoomia (ma ei viitsi seda pikka nime välja kirjutada) ruumis 2062. Niih, 2. korrusel, aga kuhu poole? Paar minutit otsisin kuni üles leidsin (thank god, et neil on suured sildid ruumi numbriga uste kõrval). Osad üliõpilased ootasid ka seal ukse taga, nad olid tegevusterapeudid, sest ma olen liiga rebel, et käia füsiode loengutes :D. Ma tundsin end nagu uue õpilasena uues koolis (mida ma ka olen), aga see tunne oli natuke hirmus ja tekitas minus ärevust. Seega ma lihsalt seisin seal, omaette ja lugesin midagi oma tahvlist. 

Siin oli siis mu esimene loeng. See oli päris huvitav ja hea kordamiseks. Loenguteemaks oli väikeaju ja basaaltuumad. Karil oli power point esitlus, mida ta näitas siis seinale ja vahepeal ka tegi ise jooniseid. Järgmine loeng oli koormuse füsioloogia, mis toimus samas ruumis. Seekord aga istusin koos füsiodega seal ning juhtus nii, et ka mu tuutor oli seal :). Mis sest, et ma algul ei märganud teda... Loeng oli vist ainult paar minutit kestnud kui kuulen, et mu tuutor üritab vaikselt midagi õppejõule öelda. Ainuke sõna mida ma ta jutust kuulsin oli "kieli" (keel)... jaaa mõni hetk hiljem ütleb õppejõud mulle inglise keeles:"Oh, sorry, I didn't notice you," ilmselt mu katse sujuvalt keskkonda sulanduda õnnestus, "would you like me to speak in English?" "No, that's okay, I understand Finnish a little bit, so don't worry, you can continue in Finnish". Muidugi ta palus veel, et ma end teistele tutvustaksin (mu nägu niikuinii vahetas sel ajal oma normaalse inimnaha tooni maasikatooniks...). Kahjuks see aine polnud üldse selline nagu ma lootsin, vähemalt see loeng jättis küll sellise mulje. Loengu teemaks oli üle- ja alakaalulisus, mida ma olin juba Tartus toitumise, kehalise aktiivsuse ja tervise aines võtnud. Peale seda oli väike lõunasöök ja siis jalutuskäik ühikasse.

See on siis söökla, kus on haigelt palju laude. Ainuke halb asi selle söökla puhul on see, et seal on külm, sest see on kohe välisukse juures. Seega igakord kui keegi tuleb või läheb, siis läheb sööklaalast selline külmalaine üle. Samas on seal toit päris hea ja odav. Iga päev on menüüs 8 valikut. 3 praadi 2€ eest, millest üks on taimetoit. Siis on üks "special" praad, mis ei tundu väga eriline, peale selle hinna (4,21€). Siis on veel supp ja purdu, mõlemad 1,18€. Siis saab veel ise salati endale meisterdada 2,55€ eest (igapäev on sellel uus põhikomponent) ning saab veel võtta supi ja salati koos, mis maksab kõigest 2,60€. Peaks ütlema, et not bad, not bad at all. Hämmastav on see, et nad ei paku sellise hinna eest ka madala kvaliteediga toitu. Näiteks esimene päev ma võtsin endale spagetid bolognese kastmega. Spagetid olid täisterajahust ning kaste sisaldas ka reaalselt liha!! Ja ma sain võtta nii palju kui tahtsin enda taldikule.. Yattaaaa!!

Nt järgmisel esmaspäeval on menüüs: paprika-oliivisupp, taimetoidu soja vokk, borš, kana lasanje, kartulid loomalihakastmega, salat hakklihasalsaga või napas aura'ga (whatever that is). Seega hea elu siin.

Neljapäeval olid mul samad ained. Esimene oli koormusfüsioloogia praktikum  füsioloogia laboris (pilt paremal), mille tunni teemat ma ei teadnud... Rühm jagati kaheks - 5 ja 5. Mina olin üks viiest ühes grupis. Kui õppejõud hakkas kõigile üle seletama kuidas praktikum välja näeb ja mida tegema peab, siis ma sain kohe aru - koormustest veloergomeetril. Done it, seega oli lihtne. Pidi mõõtma katsealuse pulssi, vererõhku, laktaadi taset veres ja hindama enesetunnet. Ma sain muidugi kõige igavama ülesande - enesetunde hindamine, mis tähendas siis seda, et ma pidin iga 3 min tagant katsealuselt küsima "How are you feeling?" Samas vahet väga pole, sest teised polnud koormustesti eriti teinud varem, seega neil on ka harjutada vaja. Natuke ka aitasin/juhendasin neid :). Testi lõppedes andis Kari ülevaate saadud tulemustest, seletas natuke ning andis koduse ülesande koostada raport ja vastata 4 küsimusele. Peale seda oli jälle neuroanatoomia, mille loenguteemaks oli ajutüvi ja kraniaalnärvid. Jällegi pmt kordamine, kuid sai natukese ka uut infot (õnneks). 

Raamatukogu ikka veel hämmastab mind. Igal laual on arvuti suure monitoriga, mida võib iga üliõpilane kasutada. On ka arvutivabu laude, aga need on vähemuses. Laenuamine ja tagastamine on iseteenindusena. Seal on selline nagu aparaat/arvuti (ma tõesti ei tea kuidas seda kutsutakse), kus sa registreerid enda raamatukogukaardi, siis paned aluse peale enda raamatud ja see asi tuvastab need raamatud kohe ära. Ükskõik mis pidi või nurga all sa need sinna paned, see saab ikka aru, mis raamatud sa sinna panid. Mind = blown! Igastahes ma laenutasin endale 3 neuro taastusravi õpikut. Pole ainult alustanud nende lugemist veel...

Ulme raamatukogu lihtsalt...

Hei! My name is Marileen...

Esmaspäeval sain ma kell 13 enda koordinaatoriga ülikoolis kokku. Ülikoolihoone on aga minu ühikast ca 7km kaugusel. Kuna ma ei teadnud väga täpselt, kus siin bussipeatused on ning millal nendest peatustest bussid lähevad, siis otsustasin jala minna. Ainult positiivne siiski - sain linna ja loodust näha ning oli ka trenni eest.

Selleks, et kindel olla, et ma hiljaks ei jääks hakkasin ma 2 tundi varem liikuma. Muidugi ma algul arvasin, et ma olen GPS'ist targem ning arvasin, et ülikool jääb hoopis täiesti teise suunda kuhu GPS näitas (+ kus see tegelikult on) ehk ma tahtsin kindlal sammul Venemaa poole minna. Mu ülikool jääb rohkem läände kui lõunasse...

Igastahes, u 2,5 km hiljem olin ma Helsingintie'l (Helsingi mnt?), mis oli suht selline üles-alla tee, aga vaade sealt oli jõle ilus. Päike oli veel kõrgel, mistõttu puuladvad särasid ning terve jäätunud ja lumega kaetud järv peegeldas vastu. Ilus! 

Terve tee ülikooli oli selline: "Ohhhh, niiiiii kena ja ilus. Oooo! Vaata seda puud!! Mmm, ja lumi krudiseb nii vahvalt talla all. Hihi!" Ehk mind valdas selline ehtne ja siiras rõõm :).

90 minutit peale ühikast väljumis jõudsin ma ülikooli. See oli suur ja ilus ja inimesed sehkendasid seal.. ja ma ei teadnud kuhu edasi minna. Infolauas polnud ka kedagi. Koordinaatori numbrit polnud mul kaastas ning kabineti numbrit ta enda kirjas ei maininud. Ma ei teadnud mida teha, aga kuna mul oli veel kohtumise ajani aega, siis ma olin rahulik ja üritasin internetti saada. Agaaaa, eip, kasutajanime ja koodi on vaja. Oijah, tüüpiline. Õnneks mu juurest läks üks naine mööda, kelle käest ma jõudsin küsida kuhu ma minema pean.

"Hei! My name is Marileen Vierland. I was supposed to meet you here today...", ütlesin kui ta tuppa sisenesin ja üks naeratav nägu mulle vastu vaatas. Mu koordinaator on Tuula, kes on hariduselt/erialalt tegevusterapeut. Ta on hästi tore ja räägib inglise keelt ka päris hästi. Ta oli vaimustuses sellest kui ma ütlesin, et ma olen Soomes päris palju käinud ning mõistan ka keelt natuke. Ütlesin talle, et üks mu eesmärk on praktika jooksul keel selgeks saada, sest kõik mu peres juba oskavad soome keelt. Tuulast ma kahjuks pilti ei teinud, aga vast jõuab veel (kui ta lubab muidugi). Sain tema käest teada, et mu praktika algab alles ülejärgmine nädal, sest neil pole veel praktikaprogramm täielikult valmis. Nii kaua ma käin loengutes ja praktikumides. Tuula tutvustas mulle ka õppejõude, kellega ma kokku puutuda võin ning näitas ülikoolihoone peal ringi. Sain tema käest ka sööklakaardi, millega ma saan ülikoolisööklas odavalt süüa osta (2€ praad!!! piim/morss ja leib on seal sees. omgomgomgomgomg!!!). Pärast kõndisin siis ülikoolist ühikasse tagasi. Päeva jooksul 14km kõndida -18 kraadise ilmaga on täitsa okei.

See on siis mu ülikoolihoone - Saimia ametikorkeakoulu. See ussiauk/sild viib LUT'i (Lappeenranta University of Technology), kus on ka raamatukogu. Ma tutvustan ülikooli järgmises postituses täpsemalt. :)

Äratus on kell 5...

Reede varahommikul algas sõit Soome poole. Äratus oli kell 5 ning ma olin saanud vaid 4,5h magada, sest pakkisin eelnev õhtu veel enda asju. Eeee, jah. Ma kahjuks varem ei jõudnud, sest mul oli neljapäeva hommikul eksam neuro füsioteraapias. Aga vähemalt ma suutsin väga vähe asju maha unustada, mis tegelikult nii olulised ei olegi. Nt veekeetja, aga eks ma praktiseeri 3,5 kuud kohvi- ja teevee keetmist potis.

Igastahes, kell 5 oli äratus, süüa ei jõudnud, kohvi juua ei jõudnud, aga vähemalt jõudsin end riidesse panna ja hambad ära pesta (NB! ma ei unustanud isegi hommikul hambaharja ja -pastat kaasa pakkida, success!!). Kell 6.08 startisime kodust. Ees venna ja Kristin, taga mina ja pool elamist. No need to worry, ma ei võtnud nii palju asju kaasa, et pagasnik ja 1 tagaiste täis oleksid. Osad olid ka venna ja Kristini omad, kuna neil oli mingi üritus Soomes tol nädalavahetusel. Umbes 25 min hiljem olime sadamas ja ootasime Tallink Stari peale laskmist. 

Omg, I was so tired. Nii pea kui laevas kuhugile maha istusime keerasin ma end sushi rulli (haha, halb Leenu nali) ja üritasin und saada. Mingi pool tundi sain põõnata kui silmi lahti tehes märkasin, et venna ja Kristin vaatavad mu poole. Was I talking? Did I fart? WHAT DID I DO? Ilmselt mitte midagi, sest nad tahtsid sööma minna ja ootasid millal ma silma lahti teen.

Helsinkisse jõudes hakkasime kohe Lappeenranta poole sõitma, sest sinna oli 220km pikkune tee. Hurra! Ma üritasin muidugi jälle und saada, aga see oli väga raskendatud miskipärast. Lappeenranta jõudes olid meil kõigil kõhud tühjad ning kuna mul oli veel tuutoriga kokkusaamiseni 30 min aega, siis otsustasime sööma minna. Otsisime PizzaHut'i aga leidsime hoopis Subway (FIRST!). Not bad!

Ühikas on tavaline, kuid õnneks korralik.

See on siis ühikas eest. Minu korteri vaade on maja taha.

Ma jagan korterit ühe sakslasega, Kahtiga, kes on täitsa tsill. Korteris on 2 tuba - magamistuba ja köök/elutuba ehk minu tuba. 2 voodit isegi magamistuppa ei mahuks, sest see on haigelt väike. Natuke suurem kui Kreutzwaldi korteri vets. Aga hetkel pole see läbikäidavas toas elamine mulle pinda hakanud käima, sest Kathi ei käi väga palju ringi ning siia ta kedagi ei kutsu. Ning enda nurga ma saan kardinaga ära eraldada (MacGyver'i skillidega sain selle üles).

On the plus side, mul on enda toas rõdu. :)
Köök paistab väike, aga sellel on sitaks palju panipaiku. Pooled kapid on tühjad meil.

Naabrid on ka vaiksed või siis seinad on paksemad kui Raatuses ning ma ei kuule midagi :D. Ma kaardi pealt vaatasin siia tulles, et mu ühika tagant peaks mingi raudtee kuskilt minema. Ma sain esimese õhtu öösel kell 12 täpselt teada kus see "kuskil" on. Mingi 20 m eemal. Holy mother of... Õnneks seda väga kosta pole, aga tunda annab küll, maja veits väriseb.

Aga ma arvan, et praeguseks aitab, muidu läheb liiga pikaks ära. Kokkuvõtteks võite vaadata seda ilusat vaadet mu toa/köögi aknast. 

Moi-moi!